|
||||
Nr 21 (628) Neljapäev, 29. mai 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Lähenev rahvusvaheline lastekaitsepäev, mida tähistame 1. juunil, suunab inimeste tähelepanu tavalisest rohkem lastele ja nendega tegelevatele organisatsioonidele. Neid on meil mitu — Eesti Lastekaitse Liit, Eesti Lastefond, Arno Tali Sihtkapital, UNICEF-i Eesti Rahvuskomitee, Eestimaa Lasterikaste Perede Liit, Eesti Üksikvanemate Liit, Perekasvatuse Instituut, mittetulundusühing Eesti Pere jt. Rahvusvahelise lastekaitsepäevaga seoses tuleb kindlasti ühele kui teisele meelde kampaania “Ära löö last”, suunatud pere-, lasteaia-, kooli- ja tänavavägivalla vastu, kuid kaitset vajaksid needki lapsed, kes pole veel ilmavalgustki näinud. Abordiõiguse kasutamise läbi on viimase paari inimpõlve jooksul vähemalt Eesti elanikkonna suurune hulk lapsi tapetud oma ema üsas, nii et keskeltläbi vaid iga kolmas loode saab võimaluse eluks. Selline trend annab õiguse väita, et meie rahvas viib ise täide selle, mida ei suutnud paljud võõrvõimud, sõjad, epideemiad ega näljahädad. Kui laastamine samas vaimus jätkub, ei jätku tööinimeste järjest väheneva hulga tõttu riigil varsti piisavalt raha, et oma rahvale, vähesed erandid välja arvatud, normaalset elu ja toimetulekut tagada. Kuidas päästa seda, mis veel päästa annab? Mõned ideed on välja öeldud viimastelgi nädalatel. Näiteks avaldas Eesti Lastekaitse Liit 21. mail üleskutse, mille on ajendanud riigi liberaalne alkoholipoliitika: omavalitsused, organisatsioonid ja ettevõtjad korraldagu lastekaitsepäeval, 1. juunil lastele ja peredele spordiüritusi ning muutku see päev alkoholivabaks. Mittetulundusühing Eesti Pere pöördus lastekaitsepäeva eel presidendi, vabariigi valitsuse ja Riigikogu poole, rõhutades, et meil kehtestati juba rohkem kui 10 aastat tagasi lastekaitseseadus, mille alusel kõiki lapsi tuleks kohelda kui võrdseid, ometi on tegelikkus ideaalpildist kaugel, suur osa lastest elab allpool vaesuspiiri. Tänaseni ei tea keegi, kui palju lapsi tegelikult koolikohustust ei täida — erinevad allikad annavad selleks arvuks 1000–35 000 sõltuvalt sellest, mida koolikohustuse mittetäitmise all silmas peetakse. Praegune õppekava käib üle jõu kolmandikule õpilastest, eelkõige poistele. Järgnevad konfliktid õpetajatega ning tõrjutus, millega võib kaasneda vaimne ja füüsiline vägivald. Sellele protsessile juhiti tähelepanu ka õiguskantsleri ümarlauas “Kuidas kaitsta lapsi koolikeskkonnas” ja õiguskantsleri pöördumises pädevate institutsioonide poole. Et kriisiseisust välja tulla, on kindlasti vaja laiendada õpetajate sotsiaaltööalast täiendkoolitust. Kõigil sotsiaaltöötajatel olgu eriharidus ja igas omavalitsuses töötagu lastekaitsetöötaja. Kui rajada õpilaskodusid, siis tuleb tagada, et ka seal oleks piisavalt pädevaid, eriharidusega kasvatajaid. Ellu tuleks kutsuda sellised klassid, kuhu lapsed saaksid tulla koos ema-isa või vanaema-vanaisaga ja kus nad kõik saaksid sundimatus õhkkonnas suhelda, joonistada, laulda, ennast ja maailma avastada. Konkreetne vastutus ja tööjaotus riigi, kohalike omavalitsuste, koolide, õpetajate ja lapsevanemate vahel peab aitama kaasa selliste eelduste loomisele, mis võimaldaksid lastel sirguda ausateks, haritud, isikupärasteks, loovateks, tundlikeks ja töökateks inimesteks, on kirjas Eesti Pere korraldatud teabepäevas osalenute pöördumises. Ka Riigikogu juhatuse esinaine Ene Ergma on oma valimiseelse kampaania käigus tõdenud, et laste koolist väljalangemine on korralagedus, sest kui Eesti tahab toime tulla, peab ta arengu saavutamiseks koolitama kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid, suurendama inimkapitali. See, et paljud lapsed ei omanda isegi põhiharidust, on meie demograafilise situatsiooni juures lausa katastroof. Koolist väljalangevus, eriti poiste seas, ei ole ainult Haridus- ja Teadusministeeriumi, vaid ka Sotsiaalministeeriumi, Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi probleem. Madala haridustasemega noored ei ole läbilöögivõimelised tööturul, nad on potentsiaalsed narkomaanid ja asotsiaalid, ütles Ene Ergma. Tema ettepanek: luua Eestis midagi kadettide kooli taolist, kus saaksid haridust probleemsed teismelised noorukid, kes raskel eluperioodil oleksid rohkem meesõpetajate käe all. Tahtmine on üks, võimalused teine asi. Raha on teadagi vähe ja nii elab suur osa lastekaitseorganisatsioonidest nii-öelda näljapajukil, palgalise tööjõuta, ühekordsete lepingute ja projektide najal, teadmata, kas isegi järgmisse-ülejärgmisse kuusse planeeritud üritust õnnestub korraldada või mitte. Mittetulundusühenduste ümarlaua juhid on küll tegelnud rahastamisküsimustega, saatnud pöördumisi nii valitsusele kui ka Riigikogule, kuid ettepanekuid pole eriti arvesse võetud, rahaeraldised näiteks hasartmängumaksust laekunud summadest on endiselt väikesed. Sellise “vaestemaja” tingimustes on olnud huvitav lugeda uudist selle kohta, kuidas riikliku Eesti Loto juhatuse esimehele on miljonilisi preemiaid eraldatud. Eesti Loto nõukogu esimees Toomas Vilosius on seisukohal, et Monika Salu on oma suurt, üle nelja miljoni krooni ulatuvat preemiat väärt — enne Monika Salu tööleasumist oli Eesti Loto ju pankrotieelses seisus, hiljem aga hakkas teenima kasumit. Samas arvab majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen, et preemiate maksmine riigiasutustes on käest ära. Eesti Päevalehe andmeil olevat minister pidanud lausa müstiliseks, kuidas ikkagi Eesti Loto suuruses firmas kahe aasta jooksul juhile mitu miljonit krooni ainuüksi preemiatena välja maksti. Võrdluseks — Monika Salu preemiad ületavad lausa kordades mitmete lastekaitseorganisatsioonide aastaeelarveid. Mis siis ikkagi on riigile olulisem, üksikute tippude sära või arenev, tasakaalustatud kodanikeühiskond? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||