|
||||
Nr 20 (627) Neljapäev, 22. mai 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Palju neid ju ei olnud, kes saatja abiga või valge kepi toel paari nädala eest olid Sotsiaalministeeriumi ees ministrile palvekirja üle andmas ning paari tunni jooksul Gonsiori tänavalt Toompeale Riigikogu ette jõudsid. Ja ei olnud palju neidki, kes meeleavalduse vastu huvi tundsid. Sotsiaalminister tuli hetkeks välja, Toompeal kohtus piketeerijatega vaid sotsiaalkomisjoni juht Mai Treial. Põhja-Eesti Pimedate Liidu korraldatud pikett esindas aga tegelikult 1 % kogu Eesti elanikkonnast. Haigused, traumad, sünnikahjustused, eluaastatega kaasnev nägemise nõrgenemine — silmaarstide arvates on umbes 15 000 inimest, kes on kaotanud vähemalt 65 % nägemisest. Mida see inimesele igapäevaelus tähendab, võiks ju ette kujutada. Sulgeda silmad ja end siis pimeda maailma kujutleda, käsikaudu rõivaid selga toppida, võileiba teha. Täit tõde nägijainimene kätte ei saa, isegi sel kombel mitte. Meil on ju kogemus, me mäletame asju. Pimedal on see nägemiskogemus täiesti olematu või väga ammune. Tema jääb ilma paljust, mis meile on nagu muuseas silma hakanud, meelde jäänud. Pimedaks jäänud ema tütrena tean, kui võimatu on nägijal end pimeda rolli asetada, kui keeruliseks muutuvad igapäevased asjad, kui ainult käsi ja kuulmist peab usaldama. Otse loomulikult vajab kõrvalabi isegi nõrgaltnägija, täispimedast rääkimata. Aleksander Vassenin on uurinud pimedate toimetulekut ja seda, millal ja milles nägemisvaegur abi vajab. Ka lühidalt kokkuvõetuna on see nimistu saanud pikk. Abi on vaja oma välimuse ja eluruumi eest hoolitsemisel, toidu valmistamisel. Püüdke kinnisilmi kala puhastada, võileiba teha, jooki kallata, gaasipliidi ääres askeldada, pesu triikida, põrandat pesta või pühkida. Liikumisel on valgest kepist tuge, kuid ainult tuttaval teekonnal. Tänavasilti, bussinumbrit või linnaplaani näeb nägija, pimedal peab kaaslane abiks olema. Abilist on vaja kaupluses, ametiasutuses, arsti juures. Pime inimene tavakirja lugeda ei näe, tema raamatud on punktkirjas või kuulab ta helilindilt nii raamatuid kui ka ajalehti. Sõiduplaane, söögikoha menüüd, igasuguseid teadetetahvleid tema jaoks ei ole. Kui nägemise kaotanud ema kasvatab lapsi, siis — kuidas jälgida, mida nad mänguhoos liivakastis või toaski teevad, kuidas neid õppimisel aidata? Kuidas väldib pime tuttavale teele ootamatult tekkinud takistust, tänavale kaevatud kraavi, liiva- või lumehunnikut? Ta lihtsalt kukub, vigastab ennast, määrib riided. Seda teemat võiks jätkata lõpmatuseni. Veel kolm-nelisada aastat tagasi tähendas pimedana või nõrgaltnägijana sündimine igasugusest kooliharidusest ilma jäämist. Mäletate Pieter Bruegheli maali “Pimedad”? Üksteise toel komberdavad almust kerjavad õnnetud. See oli nende saatus, kuni prantslasest õpetaja L. Braille lõi 1829. aastal tänapäevani kasutatava reljeefse, sõrmede abil loetava rahvusvahelise pimedate kirja. 1883. aastal loodi Eestis pimedate kool. Praegu saavad lapsed õppust Tartus Emajõe koolis. Keskharidus on tagatud. Edasi? Tööga on hõivatud nägemisvaeguritest kaduvväike osa. Edasiõppimine sõltub aga ennekõike ja peaaegu ainult noore inimese tahtejõust, kindlasti ka tema perekonna võimalustest, vist kõige rohkem aga vaimujõust, suutmisest toeks olla, kaasa teha. On inimesi, kes on suutnud. XVIII sajandil õpetas lapsi (nägijaid) pime koolmeister Mäletu Jaan. Pimedaid muusikuid on olnud palju, ent on muidki, kes on suutnud harituks saada. Kolme aasta eest väitles end ajaloodoktoriks Aldo Kals, magistrikraadini on jõudnud Aleksander Vassenin. Televaatajad küllap mäletavad miljonimängus kõrgele astmele jõudnud Allan Viburit, poissi, kes kaotas nägemise 3-aastaselt, ent praegu õpib euroülikooli III kursusel. Paraku on need erandid, mis kinnitavad reeglit. Millist? Kindlasti seda, et pimedad vajavad ühiskonna abi ja tähelepanu, sest siis suudavad nad tollelesamale ühiskonnale ka omalt poolt enamat anda kui kodus päevi õhtusse saates. Puudelise tööstaažita inimese pension on ka koos sotsiaaltoetusega keskmisest vanaduspensionist väiksem. Eelmise sotsiaalministri Siiri Oviiri puudeastmeid muutva määruse tõttu muudeti see veelgi väiksemaks, kuigi Euroopa sotsiaalkindlustuse koodeksiga, mis võeti vastu Roomas 6. XI 1990, on sotsiaalkindlustuse miinimumstandardid määratud. Pideva kõrvalabi vajaduse puhul on see 70 % meestöölise palgast. Samavõrd kui rahanappus häirib nägemisvaegureid ametnike suhtumine. Ka pöördumises rõhutati nende ükskõiksust, tahtmatust asjade olemusse tungida. Pimedate pöördumist kommenteeris Sotsiaalministeeriumi avalike suhete juht Sigrid Tappo: “Puude raskusastme määramisel on oluline inimese kõrvalabi vajadus. Näiteks kui inimene jääb järsku pimedaks, satub ta täiesti uude olukorda ja vajab ööpäevaringset kõrvalabi. Sellisel juhul on inimesel sügav puue. Kui inimene saab riigilt rehabilitatsiooniteenust ja tehnilisi abivahendeid ning õpib neid kasutama, siis kohaneb ta oma olukorraga ning enam ei vaja ööpäevaringset kõrvalabi. Inimese nägemine küll ei taastunud, kuid ta suudab oma kodu piires ise liikuda ja vajab abi vaid päevastes toimingutes. Sellisel juhul on tegemist raske puudega.” Andke inimesele valge kepp ja probleemid on lahendatud! Kui see ei ole küüniline suhtumine, mis see siis on?! Räägitakse vajadusest luua töökohti, riigi abist töö saamisel. Õige jutt. Ent samal ajal on mitusada pimedate töökohta tollessamas riigis 10 aasta jooksul kadunud. Pealegi — tööd teeb töövõimeline. Pime vanur või laps töötaja ei ole. Teda peab toetama ja õpetama. Ja tema peret peab toetama ja õpetama. Kõigele sellele mõeldes tundub, et pimedad otsivad abi ja mõistmist, ent kuulavad neid vaid kurdid kõrvad. Ehk peaks sõna sekka ütlema õiguskantsler? IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||