|
||||
Nr 18 (625) Neljapäev, 8. mai 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Eakatele inimestele on taastatud Eesti Vabariigis mitmesuguste trikkidega korraliku pensioni asemel ikka õhku pakutud. Üks kavalamaid õhumüümisnippe on olnud kurikuulus pensionireform koos pensionide indekseerimisega. Et raha korraliku pensioni (mis tagaks toimetuleku) maksmiseks riigil õieti polevat, aga ometi tegevat riik kõik temast (tegelikult siis ikka valitsuses olevate erakondade liidrite tarkusest ja lahkusest) oleneva, et pensionäride käsi võimalikult “hästi” käiks. Kõigepealt kehtestati rohkem kui kümme aastat tagasi elatusraha, seejuures kinnitades, et kohe-kohe, varsti pärast oma raha — krooni — kasutuselevõttu, umbes nelja-viie kuu pärast, kehtestatavat pensioniseadus ning see võimaldavat hakata ka õiget pensioni maksma. Läks aga veel ligemale seitse aastat, enne kui pensioniseadus Riigikogus vastu võeti. Ometi põlistas see nn pensioniseadus sisuldasa ju elatusraha, sest juba pensionile jäänute puhul ei hakatud arvesse võtma kunagise palga suurust — lähtuti üksnes väljateenitud aastatest. Sellegipoolest ulatus Mart Siimanni valitsuse ajal keskmine pension Eestis üsna lähedale euroopalikule kriteeriumile, jäädes 1999. aastal poolest keskmisest palgast maha vaid 4,9 %. Kui aga kolmikliit võimule pääses, hakkasid Isamaaliidu, Reformierakonna ning Mõõdukate ideoloogid-trikimeistrid nuputama, kuidas hakata kavalal kombel ellu viima Mart Laari tuntud lubadust: kui vaja, läheme ka pensionide kallale… Pensione püüti kolmikliidu ajal hakata vähendama nõndaviisi, et pensionärid sellest esmapilgul arugi ei saaks — veelgi uhkem, kui nad pensioni ostujõu langemisega rahulegi jääksid. Selleks universaalseks trikiks osutus E. Nestori aegses sotsiaalministeeriumis viimistletud pensionide indekseerimise süsteem. See nn indekseerimine võimaldaski pensione vahetevahel näiliselt küll pisut tõstes nende ostujõudu keskmise töötasu küllaltki kiire kasvuga võrreldes hoopis pidevalt vähendada. Vastavad arvnäited: kui keskmine pension moodustas 1999. aastal keskmisest palgast 45,1 %, siis 2001. aastal 36,6 % ja 2002. aastal vaid 35,6 %… Samaaegu käis kolmikliidu mõju all oleva ajakirjanduse kaudu ajupesu, et pensionäridel olevat põhjust ülimalt õnnelik olla, sest nende pensionid on ju ometi indekseeritud! Ühtlasi mõeldi aga välja, kuidas hakata pensionide tegeliku vähendamise läbi välja maksmata jäävat vaba raha “paika panema” — selleks mõeldi välja teise samba “ehitamine” vanaduspensionäridele välja maksmata jäetava rahaga. Samaaegu reklaamiti, et need nooremad inimesed, kes II pensionisambaga vabatahtsi liituvad, saavat riigieelarvest igal kuul juurde veel 4 % vastava isiku kuupalgast. Seega läks riik sõnamurdlikult ühiskondliku leppe rikkumise teele, suunates vanaduspensionideks mõeldavat raha muuks otstarbeks. Ometi hakkas pensionide kunstlikult madalal hoidmise tõttu riigi valduses olevat pensioniraha (hoolimata ka II samba libaehitamisest!) ikkagi üle jääma. Aga sedagi ei taheta välja maksta, kuigi vabu vahendeid on riigieelarve vastavale reale nüüdseks kogunenud juba rohkem kui poolteist miljardit. See rahahunnik võimaldaks paukselt pensione tõsta 200 või koguni 300 krooni võrra kuus. Seeasemel jagab sotsiaalminister Marko Pomerants üldsusele rahustavaid avaldusi — 5. mail sai näiteks teatavaks ministri viimane lubadus, et ta tegevat pensionide tõstmise ettepanekud teatavaks maikuu jooksul. Aga see maikuus teatavaks tegemine võib vabalt tähendada sedagi, et pensionidele pannakse sadakond kroonikest juurde alles jõuludeks või hiljemgi. Üsna hiljuti peeti Tallinnas järjekordne kulukas mitmepäevane pensioniteemaline konverents, kus vaeti eurokogemusi selles vallas. Paraku polnud tollest jutupeost muud kasu kui avalikkuse ette jõudnud (ametnik K. Ooni kaudu) sõnad, et pensionid olenevat ikka sellest, kuidas minevat meie riigi majandusel. Mis aga tegelikku eurokogemusse puutub, siis on asi ju ammu teada: pension olgu pool keskmisest palgast. Septembris on Eestis rahvahääletus Euroopa Liitu astumise küsimuses. Teen ettepaneku: pensionärid ütlevad Eesti astumisele euroliitu EI, kui sellega ei kaasne euroopaliku pensioni saamist Eestis (50 % keskmisest palgast). ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||