|
||||
Nr 17 (624) Neljapäev, 1. mai 2003 |
||||
|
Arhiiv |
“… meie surnud on siiski osa meie jõust. Meie surnud sõbrad, võitluskaaslased, omaksed, esiisad — see lõputu varjudevägi meie selja taga — annab meile hindamatut tuge meie tulevikku liikumisel,” on kirjutanud Jaan Kross “Vahelugemistes” aastat kolmkümmend tagasi. Oli siis, on olnud hiljemgi kevaditi muinsuskaitsekuu, selles kuus on ka rahvusvaheline (!) muuseumipäev. See on olnud aeg, mil õpetati ja mõjutati minevikku vaatama, rohkem kui tavaliselt räägiti-kirjutati olnust kui iseväärtusest. Muinsuskaitsekuu on ka tänavu. Ka tänavu korraldatakse ekskursioone, tutvumiskäike kalmistutele, pühakodadesse, mujale kultuuriloolistesse paikadesse. Kas ma eksin, väites, et aasta-aastalt on muinsuskaitse jäänud kitsama inimesteringi huviks? Tõsi jah, muinsuskaitsjate kaitsepühak on helde olnud — just nüüd leiti too Wismari raveliin, all-linnast Toompea poole suunduvad kaitsekäigud, mis elustavad ja meenutavad alati rahva suus liikunud legende Toompea salakäikudest, mida mööda pidavat välja jõudma kas mereni või lausa Pirita kloostrini. Muinsuskaitsjaile annab leid taas suurt ja põnevat tööd. Õigupoolest ei ole see töö Eestimaal küll kunagi otsa saanud. Kümned mõisad alles ootavad uurijat ja korrastajat. Kui palju on aga seda, mis enne uurija ning korrastaja kohalejõudmist olematuseks on muutunud?! Muuseumisõprade ringid vananevad ja kuivavad kokku. Ja kui palju nemadki suudaksid silma peal hoida, tähelepanu juhtida, teadvustada ja targaks teha, vajadusel õigel ajal kätt ette panna. Albert Schweitzer on oma teoses “Kultuur ja eetika” nentinud: “Inimese võime olla kultuurikandja, see tähendab kultuuri mõista ja kultuuri heaks toimida, sõltub sellest, et inimene on ühtaegu mõtleja ja vaba… Mida enam olelusvõitlus talt endalt mingil moel pingutust nõuab, seda eranditumalt pääsevad tema mõistuseideaalides mõjule tema enda eksistentsitingimuste parandamisele suunatud tendentsid… Kultuur eeldab vabasid inimesi. Ainult nemad võivad teda mõista ja teoks teha. Tänapäeva inimesel on aga niihästi vabadus kui ka mõtlemisvõime vähenenud.” See tõdemus on lõpliku kuju saanud aastail 1914–1917, märgib autor. Kas siin ja praegu on olelusvõitlus väiksem, seeläbi kultuurijanu ja mõistmine suurem, ei tea. Või on ja ei ole ka… Vabadus, mida filosoof on oluliseks pidanud, on mitmetahuline nähtus. Ligi nelikümmend aastat tagasi kaitses väitekirja ning sai tehnikakandidaadi kraadi arhitekt, kelle töö teemaks oli Tallinna vanalinna rekonstrueerimine kaasaja linnaehituse nõuetest lähtudes. Üks tema soovunelmaid oli rajada Vabaduse väljakult Balti jaama lai ja sirge magistraal. Et unikaalne vanalinn ette jäi, siis pidi see saama maha kistud. Toompea jäänuks alles, raekoda vististi ka, kusagil mõni jupike linnamüüri, paar torni ja Rannavärav. Kõike muud meenutanuks tulp pealdisega “Siin asus…”. Isegi toonane nõukogulikult vaikiv ühiskond ei vaikinud. Jaan Krossi pamflett väitekirja asjus lõi laineid ja vanalinn jäi puutumata. Nüüd teatab Tallinna abilinnapea süüdimatult, et kui Linnahall jääb maha müümata (maha lõhkumata), on eelarveauk mõõtmatult sügav, nii sügav, et elu jääb kiduma, kui just lausa seisma ei jää. Tulp pealdisega “Siin asus…”. Miks on uued linnad ja uusrajoonid nii hingetud? Miks muigavad välismaalased meie “pilvelõhkujate” omavahelist kemplemist vaadates? Kas mitte seepärast, et “varjudeväge”, toda erinevate ajastute aurat seal ei ole, on vaid naabrile ära teha tahtmine. Taas sunnib sajandite “varjudeväele” mõtlema sõda Iraagis. Mesopotaamia on inimkonna kultuuri häll, iidsete sumerite, assüürlaste ja babüloonlaste asualad. Ainuüksi Bagdadis asuvas Iraagi Rahvusmuuseumis oli asjatundjate hinnangul rohkem kui 170 000 ülimalt haruldast ja maailma kultuuriloos ainulaadset eksponaati. Tänaseks on muuseumist järel vaid müürid. Märatsevad jõugud ära tassimas, puruks peksmas, maha põletamas. Ent mitte ainult nemad, mitte ainult pimedast raevust juhitud hävitamine. Tasahilju hakkab inimesteni jõudma info, et “sõdur-vabastaja” on tihti suveniirina kaasa võtnud hindamatu väärtusega maale, kullatud ja vääriskividega kaunistatud iidseid relvi, vaase, käsikirju ja savitahvleid. Iraagi linnad on maailma ajaloo kõige esimesed ja olulisemad linnad. “Ma kardan ette pilti, mis avaneb Uris, Ortenis või Ninives,” on nentinud Briti Muuseumi direktor. Tulevased põlved on millestki jäädavalt ilma jäetud. Minevikutarkust ja -tuge on neil vähem, sest üks ebademokraatlik valitseja on tulnud hävitada, üks riik demokraatia teele aidata. Kas otstarve tõesti alati abinõu pühitseb ja metsaraiumisel peavad laastud lendama? IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||