|
||||
Nr 15 (622) Neljapäev, 17. aprill 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Uus parlament on valitud. Spiiker on ametisse asunud, komisjonid moodustatud, nende juhid määratud. Kõik need toimingud on Riigikogu edasiseks tööks vajalikud, aga eelmisel nädalal jahmatas üks toimingutest tulenev kurioosum. 10. aprillil andis Riigikogu pressiesindaja teada, et valitsusse ministriks läinud 12 rahvaesindaja asemel on Riigikokku arvatud sama arv asendusliikmeid. Järgmisel päeval teatas pressiesindaja, et neist Keit Pentus ja Toomas Vilosius peavad siiski oma koha loovutama eelmise valitsuse liikmetele, kes kogusid valimistel neist rohkem hääli. Niisiis said need asendusliikmed olla rahvaesindajad vaid ühe päeva, kuid võisid selle ühe päeva eest pista tasku 60 000 krooni. Võimalus saada mõne tunni eest 60 000 krooni riivab meie õiglustunnet üsna sügavalt. Kuulda on, et üks neist “autasustatutest” — Keit Pentus — olevat lubanud selle raha loovutada annetuseks. Mõistagi on annetamine üllameelne tegu ning neid isikuid ja organisatsioone, kes toetamist vajaksid, on Eestis küll. Et riigiarvelistel institutsioonidel on annetamine keelatud, siis peaks olema üldse välistatud vajadus asju sel viisil lahendada. Riigi raha arukale kulutamisele orienteerunud koalitsioonil tuleb selline võimalus küll välistada. * * * Veel tahaks käsitleda teemat, mida Videvik põgusalt juba läinud aasta lõpul puudutas. Tegu oli mullu detsembris parlamendi sotsiaalkomisjoni korraldatud kohtumisega, kus Riigikogu esindajad said kokku Eesti pensionäride esindajatega. Eakad valmistusid selleks hoolikalt: mõtlesid läbi teemad, mida kohtumisel käsitleda, kirjutasid kõnesid, koostasid nimekirju, kes võiksid kohtumisel Toompea lossi valges saalis kõiki Eesti pensionäre esindada, jne. Nii kogunes kohtumisele mitukümmend eakate esindajat, kohale sõideti Eestimaa kaugeimastki paigast. Muidugi oli see paljudele neist suur au viibida kohas, kus Eesti seadusi tehakse ja meie elu juhitakse, aga eelkõige sooviti siiski hinges pakitsev mure rahvaesindajaile vahetult edasi anda. Parlamenti esindasid kohtumisel eelmise Riigikogu asespiiker Tunne Kelam, sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Vilosius, liikmed Mai Treial ja Tiit Sinissaar ning Paul-Eerik Rummo ja Elmar Truu kultuurikomisjonist. Selline kohtumine korraldati juba kolmas aasta järjest. Allakirjutanule pole teada, kuidas eelmised möödusid, kuid viimatine kohtumine jättis küll ühepoolse mulje. Üks pool — pensionäride esindajad — oli aktiivne. Toodi esile need probleemid, mis eakatel südamel, kuid mis tegelikult ei tohiks ka riigikogulastele võõrad olla: madalad pensionid, lausa naeruväärne toimetulekupiir jm. Teiselt osapoolelt — Riigikogu esindajailt — aga ei tulnud esitatud küsimustele ühtegi vastust. Isegi lubadusi ei antud. Kuigi eneseõigustusi kõlas: oleme teinud eelnõusid, aga pole neile teistelt riigikogulastelt tuge saanud jne. Aga see ongi rahvaasemike töö leida oma mõtetele (ja eelnõudele) toetajaid, et need ka seadustena sätestamist leiaksid. Selleks nad ongi Toompeale valitud ja saavad rahvaesindaja kõrget palka. Millest pensionärid kohtumisel rääkisid? Konstruktiivseim oli Eesti Pensionäride Ühenduse esimehe Sven Pärna sõnavõtt. Ta käsitles põhiliselt järgmisi teemasid: 1.kogumispension — selle kehtestamisel kinnitas tollane sotsiaalminister Eiki Nestor, et pensioni II samba 4 % riigitoetust tuleb riigieelarve muudest kuludest, mitte pensionifondist. Ometigi on selleks aastaks eelmise Riigikogu kinnitatud eelarves II samba jaoks 384 miljonit krooni kavas ikkagi võtta pensionäridele kogutavast pensionifondist; 2.pensionitõus — eelmisel aastal suurendati pensione küll 3 korda, kuid varemalt lubatud 200-kroonise tõusu asemel tegid need kokku vaid 187 krooni. Ühiskondliku kokkuleppe järgi peab 20 % kogutavast sotsiaalmaksust minema pensionideks. Kui kõik kogutav 8,3 miljardit jagataks pensionideks, nagu see peaks olema, siis saaksid pensionärid keskmiselt 2320 krooni kuus. Millal see aeg saabub? Oma kõnes, mis kirjalikul kujul ka tollasele sotsiaalkomisjoni esimehele Toomas Vilosiusele üle anti, käsitles Sven Pärn ka pensionide suhet keskmisesse palka, pensionide indekseerimist, avaldas nõutust, miks Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse koodeks on Riigikogus ikka veel ratifitseerimata, kuidas on võimalik elada naeruväärse 500-kroonise toimetulekupiiriga jne. Need olid sel kohtumisel kõlanud olulisemad teemad, millele toona Toompea valgesse saali kogunenud eakad mingeid vastuseid ei saanud. Ega ole saanud seniajani. Mõistame, et valimised hakkasid lähenema ja tollastel rahvaasemikel oli pensionäre erutavatest teemadest olulisem hoolitseda oma renomee ja eduka valimistulemuse eest kui leida ja edastada pensionäridele vastuseid, mida neil tegelikult polnud. Rahvaasemikud polnud ju möödunud nelja aasta jooksul neis probleemides mingit nihet paremusele saavutanud. Kas nüüd on oodata muutusi? Tahaks loota, sest Ühenduse Vabariigi Eest — Res Publica, Eesti Reformierakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonilepingus aastateks 2003–2007 on kirjas: “Koalitsiooni pensionipoliitika on suunatud Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse koodeksiga määratud elatustaseme kindlustamisele eakatele, puuetega inimestele ja toitja kaotanutele.” Igatahes on pensionäride huvisid esindavad institutsioonid lootusrikkad ja kavatsevad märgukirjaga pöörduda nüüd juba uue Riigikogu poole, et eakate raske igapäevane toimetulek (toimetulematus) rahvaesindajate teadvuses kindlamalt kinnistuks ja nende edasist tegevust suunaks. Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||