|
||||
Nr 14 (621) Neljapäev, 10. aprill 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Üsna hiljuti sai teatavaks, et vägagi paljud raviasutused ning haiglad on kasvatanud visiiditasu mitmekümne kroonini; mitmes haiglas kehtestati 25-kroonine voodikohatasu ööpäevas — hoolimata sellest, et inimene on olnud ravikindlustatu, s.t ta on korralikult tasunud vastavat maksu (13 protsenti töötasult). Juba mõnda aega on jäänud vaid kauniks mälestuseks tasuta hambaravi ning see on spetsialistide arvates põhjustamas massilist hammaste seisukorra halvenemist — et inimestel käib kalli hambaravi eest maksmine üle jõu, siis nad paraku lükkavad regulaarse hambaparandamise määramatusse tulevikku, mis sisuliselt tähendab lagunema jäetavaid hambaid. Katkised hambad on aga teatavasti nii mõnegi ohtliku või koguni saatusliku haiguse tekkepõhjus… Ning ravimite nn piirhindade kehtestamine, millest lihtsameelsed patsiendid lootsid pidurit ravimihindade tõusule, hakkas nende niigi kõhnast kukrust arstirohtude eest senisest hoopis enam raha välja viima — vähemalt esialgu. Need on paraku vaid mõned iseloomulikud näited selle kohta, kuidas arstiabi on Eestis järjest kättesaamatumaks muutunud. Mõistagi ei adu koosmeelevalitsuse geoloogiharidusega sotsiaalministrikandidaat esmahoobil kõigi nende probleemide keerukust, mis järgnevatel aastatel sotsiaalministeeriumi ees kõrguvad. Pühapäeval Res Publica volikogul maininud Marko Pomerants “kildu lennutades”, et ta hakkaks rakendama 0-pomerantsi poliitikat, mis tema sõnul tähendavat võrdset suhtumist kõigi ühiskonnakihtide probleemidesse. Kuid iibekriisi leevendamiseks koalitsiooni poolt kavandatav emadele pärast lapse ilmaletoomist aasta vältel palga (kas või keskmise töötasuga võrreldes mitmekordse töötasu) säilitamine oleks kisendav ülekohus näiteks kolme, nelja või enamat last vaid mõnesajakroonise lastetoetusega kasvatava ema suhtes. Võrdsest kohtlemisest saaks ikka vaid siis rääkida, kui kõik emad senisest märksa paremat toetust saaksid. Veel on ministrikandidaat Pomerants esialgselt maininud, et ta peab vajalikuks esmajoones lahendada haiglate kapitalikulude ning arstide palga probleemid. Need probleemid on tõesti olemas, kuid siinkirjutaja meelest polegi arstide töötasu Eestis praegu enam kuigi madal, vaid ületab oluliselt keskmise. Sootuks kehvemad on näiteks õpetajate palgaolud. Ning sanitaride ja õdede töötasu on hoopis nigel. Kui ikka sanitar saab kuus kümme või viisteist korda vähem palka kui peaarst, siis on haiglate palgapoliitikas miski paigast ära küll. ES Turu-uuringute AS korraldas pärast Riigikogu valimisi uuringu selgitamaks, mida inimesed ootavad uuelt valitsuselt. Kümme protsenti Eesti elanikest ootab, et uus valitsus pööraks enam tähelepanu pensionäridele ning parandaks nende majanduslikku olukorda. Pole vajadust eriliselt rõhutadagi, et eakate seesugused ootused on enam kui põhjendatud. Sajad ja tuhanded eakad on rängalt hädas oma igapäevase toimetulekuga. Paraku pole kümnete lehekülgede pikkuses koalitsioonilepingus pensionäride eest hoolitsemisest konkreetselt midagi olulist kirjas. Vastupidi — reformierakondlane Meelis Atonen tahaks koguni hädasolijate toetuserahasid kärpida, kuid paari viimase aastaga on toimetulekutoetusi nagunii sadade miljonite kroonide võrra kahandatud… Väga ja väga murelikuks teeb seegi, et Rahvaliit (kes mõni aasta tagasi sulandas endasse Pensionäride ja Perede Erakonna ning tõotas eakate käekäigu eest edaspidi järjekindlalt hoolt kanda) soostus alla kirjutama seesugusele koalitsioonileppele, mis pensionäridele peaaegu mitte midagi olulist ei paku. Ju siis oli Rahvaliidu ja tema esimehe Villu Reiljani himu koosmeelemeestega koos võimule saada nii suur, et senine (valimiseelne!) lubadus pensionid 2500 kroonini tõsta unustati kohemaid kus seda ja teist. Peaministrikandidaat Juhan Parts toonitas esmaspäeval Riigikogus peetud kõnes, et tema koosmeelevalitsuse üks prioriteete on ennetada olukorda, mis takistab inimeste toimetulekut. Seesugune lausung annab siiski mõnevõrra lootust, et edukate suunas märgatavalt kiiva jäetud koalitsioonileppe elluviimisel ehk pisutki elurataste vahele jäänud (ja jäävate) inimeste peale mõeldakse. Ühiskonnaliikmed ju nemadki. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||