|
||||
Nr 13 (620) Neljapäev, 3. aprill 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Kevad on alanud, kellad on suveajale keeratud, Riigikogu uus koosseis, 101 kõrgema võimu kandja (rahva) poolt valitut on pidulikult tõotanud… Mida õigupoolest? Oma valijate, riigi ja rahva huvide eest seista, olla ausad, äraostmatud. Pidulik hetk. Olnuks veel pidulikum, kui meie valimisseadus toonuks Toompea lossi nimelt need, keda rahvas tõepoolest on valinud, mitte nood teised, kes nimekirja astmeid pidi kõndisid. Aga see nüüd selleks. Ehk võtab uus valitsus valimisseaduse kohendamise ja demokratiseerimise tõesti ette. Lubatud seda ju on. Uno Laht on omal ajal kirjutanud: Rahvavõimu voorusi ma iialgi ei eita. Igal uksel kiidan selle inimlikku headust. Tuleviku trepilt julgen kinda heita neile, kes veel kummardavad kümne küüne seadust! Seadustega on nagu on. Rohkem kui nädalapäevad pidasid plaane uue triumviraadi (R+R+R) juhid. Öelda võib otse, öelda võib mööda. Kuidagimoodi kõike võib öelda. Tõde ja valet vaikselt ja valju maailmas öeldakse pagana palju. Lepped ja põhimõtted on kirja saanud rohkem kui 40 leheküljel. Uhkusega on rõhutatud, et eelmine, Keskerakonna ja Reformierakonna leping oli täpselt 10 korda kõhnem. Res Publica esimees Juhan Parts esineb juba mõnda aega kui tulevane valitsuse juht. Tema rõhutas seda üllitist iseloomustades, et juhtimaks neli aastat rahva ja riigi elu peavad nägemused olema täpselt paberile pandud. Veel ütles ta, et aeg on hakata kõrgendatud nõudmisi esitama nii riigile kui ka igaühel iseendale. Koalitsioonileppe analüüsijad on olnud ebalevad. Liiga palju tahetakse uut moodi teha, liiga palju on sõnu ja liiga vähe stabiilset rahulikku arengut tagavat. Kõrvalseisja on küsija. Kui palju valimiseelsetest suurtest lubadustest ellu jõuab, küsib tema. Noored emad saavad emapalga. Tore on! Aga pensionide kohta on vaid lausejupike, et jäävad endisele tasemele. Jätke pensioni II sammas rahule, on juba rutatud ajakirjanduses eakaid hoiatama. Paraku pole keegi toda II sammast maha saagida tahtnud, tahetakse vaid, et riiklikuks pensioniks ette nähtud 20 % sotsiaalmaksust ei läheks tulevaste pensionäride sambaid toetama, et sammaste tarvis tuleks raha teistest allikatest. Küsija küsib: on ehk sellessegi leppesse programmeeritud pidevalt süvenev kahe Eesti vaheline lõhe, ühe edu ja areng, teise jäämine endisele tasemele? Veel küsib küsija, kui eetiline ikka on enese kui võitja ja valitseja rolli enneaegne rõhutamine. Valitsusliiduks hakkas too R+R+R seltskond ennast ju nimetama kohe pärast valimisi, kui president veel kellelegi vastavat ettepanekut ei olnud teinud. Ajakirjanduses on uudis nr 1 sõda Iraagis. Päevast päeva kuuleme ühest vaatenurgast esitatut — kui edukalt ja hästi demokraatia suudab diktaatorit tappa. Omal ajal õpetati dialektilises materialismis, et on õiglased ja ebaõiglased sõjad. Esimesed siis need, kui kaitstakse oma maad ja rahvast sissetungija eest, teised teadagi vallutussõjad. Seesugust sõda, kus ookeanitagune võim otsustab ühe kauge maa ja rahva tema valitsejast vabastada ja kohtab seal endale ootamatut vastupanu, seesugust sõda ei osanud isegi marksismi-leninismi teoreetikud välja mõelda. Ent nüüd on see käimas ja meedia vahendab päevast päeva ka sõjavastaseid väljaastumisi. Nüüd on Tallinnaski esimene arvestatav väljaastumine toimunud. Arvata 500—600 loosungitega poissi ja tüdrukut kogunes Kentmanni tänavale USA saatkonna ette. Ei oska öelda, kui palju oli selles minekus läbitunnetatust, teadmist, et me ei taha tapatalguid ja me ei taha ise kahurilihaks saada, või kui palju oli pelgalt põnevat seiklust, osal ka mürgeldamise ja väljaelamise tahtmist ja kellegi korraldatud provokatsiooni. Kindlasti viitavad sellele kaasas olnud suitsupommid, tomatid ja kanamunad ning autolõhkumine. Ega asjata 50 noort kinni võetud, ega asjata uurimine kapole antud. Mürgeldamine ja lõhkumine diskrediteeris üritust kindlasti. Ent see ei tee seda olematuks. Ei tee olematuks ka seda, et õilsa eesmärgi — hirmuvalitsejast vabanemise nimel tapetakse Iraagis mitte üksnes võitlejaid, vaid ka rahulikke elanikke, naisi ja lapsi. Rahvusvaheline Punane Rist on teatanud, et iga päev hukkub ainuüksi Bagdadis pommide all keskmiselt 100 inimest. Ei tee olematuks ka välisiraaklaste suhtumist, kes tuhandete kaupa lähevad kodumaale ja on valmis märtritegudeks koalitsioonivägede vastu. Muidugi nimetab USA ajakirjandus neid terroristideks. “Mis nad siis tulevad meie õue kaklema,” ütles Tõnisson omal ajal, kui ministeeriumikooli poistega suur sõda oli. Oma õu, oma kodu, oma tunne… Küsija küsib, kui palju seda omatunnet on üldse rahvaste Paabelis Ameerikas. Küsija jõuab palju, tema südamel on küsikivide vaev. Aga kes vastaks? IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||