|
||||
Nr 10 (617) Neljapäev, 13. märts 2003 |
||||
|
Arhiiv |
On mitmeid päevi, mida kalender meile aeg-ajalt meelde tuletab — naistepäev meenutab naisi, emadepäev emasid, jaanipäev suve algust, 1. september kooliteed, isadepäev isasid jne. Emakeelepäeval 14. märtsil tuletame meelde Kristjan Jaak Petersoni sõnu: “Kas siis selle maa keel / Laulutuules ei või / Taevani tõustes üles / Igavikku omale otsida? “ Kristjan Jaak vastas sellele küsimusele oma päevaraamatus jaatavalt, sest nägi vaimusilmas eesti keele kirjakeeleks kasvamise võimalusi. Nüüd, umbes kakssada aastat hiljem, tuleb sellele küsimusele vastates tõdeda, et ei saa kaugeltki kindel olla, kas kahesaja aasta pärast keegi veel meie emakeeles räägib ja kirjutab. Elame ju massikommunikatsiooni ajastul, mil “maailmakeeled” end üha rohkem peale suruvad. Elame justkui keeltekatlas, kus ühest supist alles pääsesime, kui meid juba uude keskkonda on paisatud — vaatame televisioonist sarju ning kasutame arvutiprogramme, mis on peaaegu eranditult inglise keeles. Kuidas sellele survele vastu seista? Nii küsis endalt ilmselt ka emakeelepäeva riiklikuks saamise idee algataja, Sonda kooli kauaaegne direktor ja eesti keele õpetaja Meinhard Laks. Tema oli see, kes tegi ettepaneku tähistada luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeva üldrahvaliku eesti keele ja rahvuskultuuri päevana. “Enne minu hing rahu ei saa, kui raadios, televisioonis ja ka diskoõhtutel kõlab õige eesti keel,” kinnitas Meinhard Laks. Et idee kannaks, kogus ta toetuskirju. Olen kahte köitesse kogutud toetusmaterjali Sondas õpetaja Laksi juures näinud — neid on soliidsetelt teadusasutustelt, ülikoolilt, koolidelt, loomingulistelt liitudelt ja seltsidelt üle Eesti. Toetuskirjad jõudsid umbes 8 aastat tagasi Riigikogu kultuurikomisjoni tolleaegse esimehe Tõnis Lukase ja komisjoni liikme Kaljo Kiisa kätte. Läks siiski veel kolm aastat, enne kui Riigikogusse jõudis seaduseelnõu pealkirja all “Pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seadus”, milles tehti ettepanek lisada seadusse sõnad selle kohta, et 14. märts kuulutatakse emakeelepäevaks. Nüüd on emakeelepäev ja sellega seotud tegevused koolides, aga mujalgi kindlalt juurdunud. Juba on traditsioon, et Sonda põhikoolis korraldatakse Virumaa koolinoorte luulevõistluse paremate tööde esitamine ja autorite autasustamine. Mullu anti selleks päevaks välja lausa kogumik “Emakeeles laulan oma laulu”. Eesti Kirjanike Liidu saalis on emakeelepäeva aegu üle antud kirjandusauhinnad — proosa, luule, näitekirjanduse, lastekirjanduse ja esseistika auhind, tõlkepreemiad, artiklipreemia jne. Kirjandusmuuseumi ettekandekoosolekul meenutatakse Kristjan Jaak Petersoni panust eesti kirjandusse ja kultuurilukku, samas on võimalik tutvuda eesti kirjanduse rajaja käsikirjalise pärandiga, mida säilitatakse Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Tartumaal Härma raamatukogus toimub tänavu emakeelepäeval luulekonkurss “Marie Under 120”, väga paljudes koolides on kohtumised kirjanike, keeleteadlaste, kirjanduskriitikute ja raamatukogutöötajatega. Seega võib kindlalt väita, et emakeelepäeva sisseseadmisega on suurenenud ja süvenenud tähelepanu eesti keelele ja kultuurile, on süvenemas tauniv suhtumine anglitsismidesse ja amerikanismidesse. Võib küsida, kas meie keel on sattunud ohtu ühiskonnas, kus arvuti ja mobiiltelefon on paljude inimeste põhilised töövahendid ja kaubaks on informatsioon, mida sageli pakutakse võõrkeeltes. Teadlased on jõudnud küll nii kaugele, et suudavad panna arvuti tuvastama ja mõistma inimkõnet, kuid kahjuks on eesti keel oma ühe miljoni kõnelejaga liialt väike, et tekitada arvutifirmades tõsist huvi eesti keelele sobivate lahenduste väljatöötamiseks. Nii ongi arvutigigant, firma Microsoft prognoosinud, et keeled, mida arvutiprogrammid ei toeta, hakkavad tasapisi välja surema. Samas on Euroopa Liit deklareerinud — iga rahvuskeele jaoks tuleb luua keeletehnoloogilised ressursid ja vahendid, mis tagavad kõigile keeltele võrdsed võimalused. Juba on käivitatud rahvuslikud keeletehnoloogia arendusprogrammid Itaalias, Prantsusmaal, Soomes ja mujalgi. Eestis arendavad keeletehnoloogiat Tartu Ülikool, Eesti Keele Instituut ja TTÜ Küberneetika Instituut, kelle tegevust finantseeritakse riigieelarveliselt Eesti Teadusfondi, Eesti Keeletehnoloogia Sihtprogrammi ja riikliku programmi “Eesti keel ja rahvuskultuur” kaudu. Karl August Hermann on öelnud: Nagu kaunis heli kandlekeelest, nagu lõokse lõksuv hääl, nagu laulud linnu lahkest meelest, nagu kellakõlin aasa pääl – süda sulab, mõnul mõlgub meel – kõlad kõrvu, Eesti emakeel. Pole saladus, et kaitsekulutustele läheb meil rängalt raha, kuid need kulutused pole suunatud emakeele kaitsele. Nii kerkibki taas kord Riigikogu ja varsti ametisse astuva uue valitsuse ette mõistatus, kuidas üles ehitada riik, “mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”, nagu ütleb meie põhiseadus. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||