|
||||
Nr 32 (539) Neljapäev, 9. august 2001 |
||||
Arhiiv |
Alates 25.juunist saavad arvutikasutajad riiklike otsuste tegemisel kaasa lüüa. Selleks avas valitsus internetiportaali Täna otsustan mina(TOM). Üks avamispäeva ettepanekuid tuli Olev Vaherilt ja selles nõutakse surmanuhtluse taastamist Eestis. Ettepanekule tuli teistelt internetikasutajatelt nii pooldavaid kui ka eitavaid kommentaare. TOM andis võimaluse ka hääletada ja 71 % hääletamisel osalenuist olid surmanuhtluse taastamise poolt, 29 % vastu. Telejaam Kanal 2 korraldas 29. juunil vastasseisu, kus väitlesid surmanuhtluse pooldajana siinkirjutaja ning mittepooldajana usuinimene. Väitluse käigus Kanal 2 helistanuist umbes 75 % pooldas surmanuhtlust ning 25 % oli vastu. Mitmesugused küsitlused nii meil kui ka mujal on andnud enamasti samasuguseid tulemusi. Sellest on surmanuhtluse kaotamist pooldavad riigimehed juba ammu järeldanud, et surmanuhtluse kaotamise küsimusega pole neil mõtet referendumile minna. Igal pool on valitsev eliit surmanuhtluse kaotanud parlamendiotsusega. Surmanuhtlusest loobumine on olnud Euroopa idee, nüüdseks muutunud üleeuroopaliseks ja väga pealetungivaks. Ameerika taastas USA-s on poliitiline eliit säilitanud terve mõistuse ja surmanuhtlus kehtib (aastail 19721976 oli see siiski keelatud). Eesti Päevalehe andmeil (16.05.01) on 1977. aastast kuni 2000. aasta lõpuni USA-s hukatud 476 surmamõistetut mürgisüstiga, 147 elektritoolil, 11 gaasikambris ning 3 poomise ja 2 mahalaskmise läbi. Vaadeldavail aastail näitas hukkamiste arv enamasti tõusutendentsi. Kõige rohkem hukati 1999. a. (98 surmamõistetut). 1997. a. hukati 74 ja 1998. a. 68 süüalust. Osariikidest on kõige otsustavamalt käitunud Texas, kus 23 aasta jooksul võeti elu 218 kurjategijalt. Järgnesid Virginia 76, Florida 46, Missouri 42 hukkamisega. Enamikus põhja- ja läänepoolsetes osariikides hukati alla 10 kurjategija ning mõningates osariikides hukkamisi ei toimunud. Viimased tuntumad surmaotsuste täideviimised olid juunis. Mürgisüsti said Oklahomas võimsa pommiplahvatusega 168 inimest tapnud Timothy McVeigh ja kolme mehe tapmises süüdi olev narkokaupmees Juan Raul Garza. Üldse on praegu USA-s üle 3500 surmamõistetud kurjategija, kes ootavad kas otsuse täideviimist või armuandmist. Surmanuhtluse kaotamine Eestis Viimast korda viidi Eestis surmaotsus täide 1991. a. Siis hakati üha enam rääkima vajadusest asendada surmanuhtlus mõne muu raskema karistusega. Mõned ametiisikud andsid Euroopa suunas isegi vastavaid lubadusi. 13. jaanuaril 1997 esitas valitsus Riigikogule Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr. 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu, mis kustutas surmanuhtluse karistusviisina. Arutlusel oli eelnõu kolmel korral (16.04.97; 15.10.97; 18.03.98). Valitsuse poolelt kaitsesid seda A. Öövel, T. H. Ilves ja P. Varul. Esimesed kaks rõhutasid, et Euroopa nõuab meilt surmanuhtluse kaotamist. Välisminister T. H. Ilvese veendumuse kohaselt on surmanuhtlus vastuolus Euroopa kristliku kultuuri põhiväärtustega ning pidurdab ühiskonna moraalset arengut. Ta küsis räigelt, et kumba Eesti tahab: kas surmanuhtluse säilitamist või liitumist Euroopa Liiduga. Justiitsminister P. Varul rõhutas, et surmanuhtluse olemasolu ei mõjutavat kriminogeenset olukorda kuigivõrd, kuid möönis, et selle kaotamine on Eestis ebapopulaarne ja on seda olnud igal pool. Surmanuhtlus olevat kättemaks. Riik peaks karistama ükspuha mis muul viisil, aga mitte tapmise kaudu, kuulutas Varul. Riigikogu õiguskomisjoni esimees Daimar Liiv vihjas, et surmanuhtluse küsimuses peaksid Riigikogu liikmed mitte järgima oma valijaid, vaid püüdma neid ära pöörata surmanuhtluse säilitamise soovist. Kõlas ka palju vastupidiseid seisukohti. T. Alatalu arvates oleks surmanuhtluse kaotamine Eestis liiga varajane. P. Aimla ütles resoluutselt, et mõrtsukaid ei peakski pidama inimesteks ega inimõigusi kohaldama nende suhtes, et mõrtsuka edaspidised tapmised on välditavad üksnes siis, kui teda enam olemas ei ole. Hääletamisel pooldas lisaprotokolli nr. 6 ratifitseerimist 39 ja vastu oli 30 Riigikogu liiget. Ei hääletanud 13 ja puudus 19. Isamaaliidu 7-liikmelisest fraktsioonist hääletas surmanuhtluse kaotamise poolt 4 ja vastu 1. Keskfraktsiooni 10 liikmest olid poolt 5 ja vastu 3 (E. Savisaar puudus). Põhiline osa poolthääli tuli Koonderakonna ja Reformierakonna fraktsioonidelt. 17 koonderakondlasest pooldas 9 ja vastastus 2, 19 reformerist pooldas 10 (sh. S. Kallas) ning vaid 1 oli vastu. 6-liikmelisest mõõdukate fraktsioonist andis poolthääli 4 (sh. A. Tarand). Ülejäänud 7 poolthäält tuli fraktsioonidesse mittekuuluvailt saadikuilt. Vastuhäältest tuli suur osa maasaadikuilt (Maaliit 5, EME 5) ja arenguparteilastelt (4). 6-liikmelisest perede ja pensionäride erakonna fraktsioonist hääletasid surmanuhtluse kaotamise vastu Endel Eero, Harald Mägi, Ants Tamme, Olev Toomet ja Mai Treial. Elmar Truu puudus. Sõltumatuist saadikuist hääletas vastu 3 meest (sh. E. Tarto). Internetiportaalis TOM puhkenud mõttevahetus surmanuhtluse taastamise või mittetaastamise üle võiks laieneda ka kirjutavasse pressi ning tahaks loota, et Videviku lugejad saaksid sellesse sekkuda. Riigikogu valimisteni on jäänud pisut üle poolteise aasta ning need valijad, kel pole surmanuhtluse osas selget seisukohta, saaksid toimuva vaidluse läbi targemaks. Arvan, et valijad peaksid tingimata teada saama, missugused saadikukandidaadid toetavad surmanuhtluse taastamist ja missugused mitte. Kas surmanuhtlus on kättemaks Enamik surmanuhtluse vastaseid rõhutab eriti surmanuhtluse kättemaksulist aspekti. Ja nad on veendunud, et kättemaksusoov on eriti negatiivne tunne, mis peaks olema täiesti võõras kultuurinimestele ja kogu kaasaegsele tsivilisatsioonile. Praegune Eesti justiitsminister Märt Rask räägib: Kättemaksuiha on madal tunne, instinkt (EP 26.06.01). Ja vihjab, et seda tunnet võidakse maskeerida mõistega rahva õiglustunne. Arvan, et rahva õiglustunnet ei saa võrdsustada kättemaksuihaga. Ja ka kättemaksu ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Ülemäärane kättemaks on kahtlemata paha. Aga kui sarimõrvar on tapnud hulga lapsi või naisi, neid eelnevalt vägistanud ja piinanud, siis sellisele surmanuhtluse langetamine on igati õiglane kättemaks. Ka palgamõrvarite hukkamine on õiglane. Mitte kuidagi ei saa nõustuda ühe TOM-is väitleja seisukohaga: Riik, mõistes surma, muutub ise mõrvariks. Et ei saaks enam tappa Surmanuhtluse pooldajate põhiajendiks pole siiski kättemaks, vaid soov, et parandamatud tapjad ei saaks enam uuesti tappa. Jutud tapjate eluaegsest isoleerimisest pole usaldusväärsed. Kui palju me oleme näinud teleprogrammidest, kuidas julmad mõrtsukad pääsevad vanglast uuesti tapma! Meil Eestiski vabastati mõned aastad tagasi ennetähtaegselt üks tapja, kes mõni nädal hiljem surmas Rakveres 2 inimest ja külvas laibad üle soolaga. Meil on mitmeid alaealisi mõrvareid, kes said võrdlemisi lühikese karistuse, ning võib kindel olla, et vabanedes tapavad nad jälle. Aastaid tagasi tapeti Mäo teeristil mitu politseinikku ning kõik möödasõitjad võivad nüüd näha neile püstitatud mälestusmärki. Aga kättesaadud ja kinnimõistetud mõrvarid on juba ammu vangist vabastatud (ikka ennetähtaegselt ja tingimisi). Politseinikud tapeti teenistuskohustuste täitmisel, Eesti riigi kaitsmisel, aga tapjatega on üsna hellitavalt ümber käidud. Vanglateski on tapmisi ette tulnud. Sealgi pole suudetud mõrvareid takistada. Kõik see sunnib paratamatult mõtlema, et ainult hukatud mõrvar rohkem ei tapa. Väiteid ja vastuväiteid Surmanuhtluse vastased on TOM-is väitnud, et surmanuhtlus on julm ja ebainimlik karistus. Jah, kui surmaotsuseid langetatakse kergekäeliselt, nagu näiteks Stalini-aegses N. Liidus, siis küll. Aga julmade ja ebainimlike mõrvade puhul on surmanuhtlus just õiglane. Tuuakse mitmesuguseid statistilisi andmeid, mis nagu tõestaksid, et surmanuhtluse kaotamine ei suurenda, vaid vähendab tapmisi. Võib aga tuua ka vastupidiseid näiteid. Esimeses Eesti vabariigis ja ka Hrutovi ning Brenevi ajal surmanuhtlus kehtis ja tapmisi oli mitu korda vähem kui nüüd, pärast surmanuhtluse kaotamist. Tegelikult on seda laadi statistilised võrdlused väga vähe tõtt ütlevad. Võidakse mõista surma ja hukata süütu inimene. Tõepoolest. Kuid selliseid ohvreid on kindlasti vähem kui lahtipääsenud mõrvarite uusi ohvreid. Surmanuhtluse vastased on TOM-is välja tulnud mõne kummalisegi väite või mõttekäiguga. Näiteks väide, et surmamõistetu hukkamine on rahaliselt oluliselt kulukam kui tema eluaegne ülalpidamine vanglas!! Või järgmine mõttekäik: Kust võtavad teised inimesed õiguse otsustada, et kõige vingemal pätil ja kaabakal pole õigust patukahetsusele ja paranemisele? Kas see saab olla üldse seotud kuriteo raskusega?... Selle asemel, et aidata nõrgukesi (lootusetuid luusereid), peaks riik kulutama rohkem kaabaka ümberkasvatamisele. Kaabaka näol on ju tegemist aktiivse inimesega, kes raiskab oma energiat valel otstarbel. See aktiivsus tuleb riigi abiga rakendada õiges suunas. Kas surmanuhtluse taastamine oleks häbiväärne Paljud Eesti inimesed arvavad, et surmanuhtluse kaotamine oli küll viga, aga mis tehtud, see tehtud. Et rong on läinud ja taastamiskatsetega me vaid häbistaksime end. Minu arvates on Euroopa ja paljude teistegi riikide soov elada ilma surmanuhtluseta suur utoopia kuigi palju väiksem, kui oli kommunismi ülesehitamise utoopia, aga ikkagi utoopia. Iga utoopia variseb kokku varem või hiljem, vaatamata utoopiasse uskujate hulgale. See aeg, mil riigid ja rahvad hakkavad surmanuhtlust taastama, ei saa olla väga kaugel. Võib märkida üht analoogiat. Aastail 19201933 kehtis USA-s alkoholi keelu seadus, mis õilishingede soovidele vastupidiselt põhjustas kuritegevuse plahvatusliku kasvu ja muutumise organiseerituks. Soome kuiv seadus (19191932) võimaldas rohket tulu eestlastest salapiirituse vedajatele. Kumbki maa ei häbenenud lollist seadusest loobuda. Midagi häbiväärset pole ka surmanuhtluse taastamisel. Kas Eesti peaks olema esimene või viimane Väited, et Eestit kui ta surmanuhtluse taastaks hakatakse hurjutama ja põlgama, on vaid osaliselt õiged. Lääne õilishinged muidugi pahandaksid. Aga et Euroopaski tahaks rahva enamik surmanuhtlust tagasi, siis oleks meil toetajaid palju rohkem. Turistide hulk suureneks märgatavalt, sest kes ei tahaks näha väikest vaprat maad, kes ei kummarda ega ümmarda oma mõrtsukaid. Et surmanuhtlus taastub igal pool niikuinii, oleks Eestil parem teha see samm esimesena, olla teistele eeskujuks ja teenäitajaks. Siis mindaks ka ajalukku. Esimest mäletatakse, viimast tavaliselt mitte. Keda nuhelda 1. sarimõrvareid, lastetapjaid jt. sadistlikke mõrtsukaid; 2. palgamõrvareid; 3. politseinike ja sõjaväelaste tapjaid; 4. narkodiilereid, sest need põhjustavad paljude inimeste, eriti noorte hukkumise; 5. terroriaktide sooritajaid sõltuvalt ohvrite rohkusest; 6. kuritegusid juhuslikult pealtnäinud inimeste tapjaid (et poleks tunnistajaid). Loodan sellele artiklile vastukajasid aadressil: Lossiplats 1a. Riigikogu. Elektrooniline aadress: ants.ruusmann@riigikogu.ee Ants Ruusmann,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||