|
||||
Nr 8 (615) Neljapäev, 27. veebruar 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Presidendi pidulik kõne iseseisvuspäeval on neid avalikkusele väga olulisi (kui mitte olulisimaid) ürikuid, mida tasub ning tulebki kuulata-lugeda tavalisest tähelepanelikumalt ja ühtlasi tekstis sisalduva üle sügavamalt järele mõtelda. Sest see, mida vabariigi presidendi pidupäevakõne sisaldab, on tähendusrikas. Aga iseäranis kõnekas on see, millest kõnes täiesti mööda minnakse. President Arnold Rüütel nentis, et paljud elu põhiväärtused kujunesid-kinnistusid 1920-ndatel aastatel Eesti külas. Kõnes oli väärilisel kohal ka hariduse ning kultuuri arendamine. Mõistagi märgiti, et riiklik iseseisvus on andnud võimaluse taastada elujõulise ning konkurentsivõimelise majanduse. Ühtlasi märkis president, et me võime rahuldust tunda infotehnoloogia võimaluste rakendamisest, sellest, et meil on jõutud tippriikide tasemeni interneti ja mobiilside kasutamisel. Meie ühiskonna valupunktidena mainis vabariigi president muuhulgas seda, et sotsiaalset turvatunnet ei jätku kaugeltki veel kõigile ühiskonnaliikmetele. Eesti kulutused tervishoiule ja raviteenustele on kordades väiksemad kui arenenud riikides. Hariduse kättesaadavus on muutumas paljudele noortele järjest küsitavamaks. Laste väljalangemine põhikoolist ulatub tuhandetesse. Murettekitav on paljude jaoks oht jääda tööta. President küsis: “Kas Eestist saab Põhjamaade tüüpi solidaarsusel põhinev heaoluühiskond või riik, kus inimeste saatus jäetakse üksnes nende eneste hooleks?” Seniajani pole Eestis antud sellele küsimuste küsimusele ühest vastust. Hoiatavalt kõnekas asjaolu oli presidendi kõnes hoopis see, et selles mindi täiesti mööda eaka põlvkonna kohast ühiskonnas ja tema ülekohtuselt raskest käekäigust nüüdis-Eestis. Kas sellest tuleb teha kibe järeldus, et EV president, kelles nii väga sooviksime näha meie väikese rahva südametunnistust, on lasknud ennast meelitada ühte rekke nende säravate ja ilusate huve esindavate jõududega, kelle meelest Eestis praegu enam tõsiseid sotsiaalprobleeme ei olegi? Ei saa ju presidendilegi teadmata olla, et tänased pensionärid — ja ainult nemad — olid need, tänu kelle aastakümneid kestnud tööle säilis Eestis see (aineline) vundament, millele 1990-ndate aastate alguses oli võimalik asuda taasrajama vaba Eestit. Nii nagu eakate inimeste materiaalse olukorra leevendamise tarvilikkusest polnud poolt sõnakestki just enne iseseisvuspäeva allkirjastatud memorandumis ühiskondliku leppe sõlmimise vajalikkuse kohta, nõnda polnud presidendi pidupäevakõnes poetatud mitte ühtegi sõna tunnustuseks nendele sadadele tuhandetele eakatele inimestele, kes nüüdseks juba oma viljaka elutöö lõpetanutena peavad kuidagiviisi terve kuu läbi ajama kas 500-kroonise toimetulekupiiriga või siis sellest hinge sees hoidmise rahast vaid mõnikümmend või sadakond krooni suurema toidu-, ravimi- jm rahaga… Samaaegu jätkub aina pahaendelisemalt keskmise pensioni mahajäämine keskmisest kuutöötasust. Vähemasti iseseisvuspäeva kõnes sisalduva järgi otsustades ei hooligi praegune president eakast põlvkonnast. Tähendusrikas on samuti kindlasti seegi, et presidendi pidulikule vastuvõtule polnud kutsutud m i t t e ü h t k i esindajat pensionäride organisatsioonide arvukast liikmeskonnast. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||