|
||||
Nr 8 (615) Neljapäev, 27. veebruar 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Millal see kätš õieti algas? Varsti pärast uut aastat läks masin igatahes täie raginaga käima. Aga ega ta kaua seisnudki, enne eelmist, viinakuist pidu oli raginat ja kärsahaisu vaata et rohkemgi. Siis oli ju valimismasin hulk aega aplaagris olnud, puhanud mehed olid veel ägedamalt ametis kui praegu, mil liisuheitmine ometi üksjagu tähtsam ja kaalukam kui tookord. Üks asi on oma vallamajas esimeseks tulla, teine asi, kui ikka pealinna pääseks ja päris riigipiruka ligi saaks. Sestap tasub madistada. “Inimene valib juba ammu,/ muistsest ajast mõte kaalub teo./ Uisapäi ei tee ta ühtki sammu,/ võhivõõraga ei sõprust seo” on poeet kirjutanud. Valimine on elu loomulik koostisosa, ei ole nagu põhjust selle ümber suurt kära tõstagi. Paraku, paraku pannakse meie pisike maailm hulgaks ajaks valimistantsus keerlema. Ja jääbki selline tunne, et kes kaasa ei tantsi, no sellel on ehk ikka midagi viga. Vaene inimlaps kuuleb päevast päeva lubaduste kanonaadi. Ühed lubavad seda, teised teist, kolmandad panevad i-le täpi peale ja lubavad kõike. Eks pärast elu näitab, kuidas asjad tegelikkuses kulgevad. Üldreeglina kaalub pakkujate vigu ja voorusi muidugi igaüks ise, inimene on ju harjunud omaenese tarkust usaldama, kuid parimad meie seast mõtlevad ka teistele. Mõni muretseb, et kiputakse eakate hääli ostma, teine kardab, et noored inimesed ei leia seda oma ja kõige õigemat (erakonda) üles. Mõni kõige-kõige parem kodanik on südamemureks võtnud sellegi, et õigust valida on liiga heldekäeliselt jagatud. Urnide juurde tohivad ju minna kõik, kel eluaastaid parajalt ja muud seadusega paika pandud näitajad õiged. Ometi on terve hulk neid, kes päriselt ikka valida ei tohikski, väidab teiste eest muretseja. Miks? Ühtedel, näe, eelistused reklaami põhjal kujunenud, vaatavad hiigelpilte majaseintel ja hakkavadki pildil olijat jumaldama, teistel on ammuaegne kindel ja kõikumatu sümpaatia mõne (üsna vääritu) erakonna vastu ja valivad kindlasti oma parima äratundmise järgi just selle, on neidki, kes rehkendavad, et too on kõige suurem ja tugevam, võidab kindlasti, annan minagi talle oma hääle. Mõtlevaid inimesi, neid, kes tõemeeli tõsist ja rasket mõtlemistööd teevad, on häbemata vähe. Ometigi peaks valimisõigus ainult neil olemagi. Selline mõttekonstruktsioon võiks ju pelgalt lõbusat elevust tekitada, kuid trükisõnas avaldatuna mõjub kui häirekell. Ega asjata üha sagedamini meenutata vaikivat ajastut ning seda, et demokraatia tähendab seisukohtade paljusust, õigust oma peaga mõelda ja ise valida. Ohtlikult tihti on häält tõstmas väikesed füürerid, kelle tarkus oleks kui teiste omast natuke targem. Eesti Vabariik sai äsja 85-aastaseks. Tuhandeaastaste riikide kõrval ei ole 85 aastat ju kõneväärtki, liiati, et sellestki on iseolemist olnud vaid napp kolmkümmend aastat. 24. veebruarist on räägitud kui endasse vaatamise ja endalt küsimise päevast. Paraadid, peod ja vastuvõtud, autasud ja tordisöömine on tore asi küll, kuid see on ju pealispind. Riigi lugu ja inimese lugu on aga hoopis sügavam ja isiklikum. Võiks ju meenutada… Aprilli algul saab 15 aastat ühest Eesti elu tähtsündmusest — 1.–2. aprillil 1988.a peeti Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum. Seda sisse juhatades ütles toonane Teatriliidu juhatuse esimees Mikk Mikiver, et ammu (ja kas kunagi üldse?) pole Eestimaal koos olnud sellist aukartust äratavat ja austust väärivat kogu. Ta oli veendunud, et hüsteeria, väiklus, ülbus, motiveerimata süüdistused ja muu taoline jääb iseenesest ära, kui need kaks päeva mööduvad inimesekeskselt, kui peetakse silmas oma rahvast ja riiki, nende üksolemist, heakäekäiku ja kestmist. Ta lõpetas: “Tahaks loota, et ta (meie töö) … kestab igavesti nagu tõelistel peremeestel kunagi.” Loomeliitude pleenumi, kõigi loominguliste inimeste osa meie veretus revolutsioonis on tegelikult läbi analüüsimata, täpselt samuti nopetena siin-seal poetatud kui kõik muu lähiminevikuga seonduv. Aastad on läinud. Mart Raud kirjutas omal ajal kirvest ja kuust. Kaunishingede kuu-aeg lõpetati kähku ära, on tulnud tegijate, kirvemeeste aeg. Tolsamal Toompea pleenumil ütles kirjanik Heino Kiik: “On villand elamise häbist sellises riigis. Tahaks hoopis tunda uhkust omaenda tublis riigis elamise täiuslikkusest. Väga-väga tahaks tunda seda õilistavat tunnet; on olnud kogu teadlikku elu läbivaks suureks unistuseks. /– – –/ Teekond kodanikuhäbist kodanikuuhkuseni on pikk. On küsitav, kas täisealise põlvkonna osa liikmeid eluski enam suudab mingit riiki usaldama hakata. Aga lootkem, et meie loodud osalisegi demokraatia õhustikus kasvav uus põlvkond on juba tuleva aastatuhande algul suuteline täiesti ise üksmeelselt ja targakäeliselt oma riiki juhtima.” Selles tõdemuses on ehk vastus küsimusele, miks meie riik ka praegu päris meie ja päris oma ei tundu, miks on võimalikud kõik väikeste isemõtlejate naljakad mõtteavaldused, mis sisuldasa meid ja meie riiki alandavad. Ja siit edasi saab mõelda ka sellest, kuidas isamaa elu tõeliselt oma eluks kujundada. Või peaks seda vastupidi ütlema ja mõtlema… Muide, on ju hinge ligi lasta muudki ilusat. Kukk on päeva mitu sammu pikemaks kõndinud, tihased tinistavad kevadiselt, pajudel on tibud. Ja varsti voolavad kraavides veed… IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||