|
||||
Nr 7 (614) Neljapäev, 20. veebruar 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Meie teisel ärkamisajal 1989. aastal ilmunud luuletaja Juhan Liivi luulekogumiku “Sinuga ja sinuta” nimetus sobib hästi iseloomustama sidet meie ja riigi vahel. Sinuga ehk Eesti Vabariigiga on meie mõtted, soovid ja tahtmised olnud seotud praeguseks juba 85 aastat. Samas tõdegem, et ilma oma riigita oleme suure ja võimsa naabri tahtel olnud hulk aastaid. Esimene vabariik kestis ligikaudu 22 aastat ja taasloodud riiki oleme nüüd saanud ise juhtida 11 aastat. Seega kokku umbes 33 aastat, sedagi mitte järjest, vaid poole sajandi pikkuse vahega. Eesti Vabariigi 85. aastapäeva eel tasub esimese ärkamisaja poeedi Juhan Liivi luulet taas lugeda. Tema looduslüürikas ja isamaalauludes on kõike, mida eesti rahvas läbi sajandite on mõelnud endast, oma rahvast ja riigist. Selles on oma isamaa ilu ülistamist, palavat armastust tema vastu, koduigatsust, vabaduspüüdu jm. Kõik see oli üle 100 aasta tagasi ja see on kordunud, nagu ajaloo spiraalse arengu puhul ikka, ka teisel ärkamisajal 1988–1991. Eesti rahva järjekordne vabadusiha sai teoks 1991. aastal. …Ükskord vaba olla on iga rahva soov; ja see aeg võib küll tulla,… Nii kirjutas Juhan Liiv. Ja ennustas: …üks kord on Eesti riik… 24. veebruar on meenutuste ja ka endasse vaatamise päev. Mõelgem sellele, et iseseisev ja vaba riik on meile andnud palju õigusi, millest mitu põlvkonda on võinud ainult unistada — õiguse vabalt mõelda ja valida ning teha otsuseid, õiguse olla meie ise, nii nagu me soovime. Aastapäeva künnisel tuleks meil mõelda ka sellele, mida me ise oleme oma riigile andnud, kuidas me suhtume oma riiki ja riiklusesse. Mõelgem kas või sellele, kuidas me suhtume oma riigi sümbolitesse. Näiteks riigihümnisse. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm… Seda, esimest rida meie riigihümnist teavad päris kindlasti kõik eestlased ja arvatavasti ka paljud teistest rahvustest eestimaalased. Olen kindel, et järgmiste hümniridadega tekib aga paljudel raskusi. Seda on näha olnud pidulikel juhtudel, mil on tulnud hümni laulda. Hümnilaulmisega on isegi kõrged riigiametnikud olnud kimpus. Mõistmatust on avaldatud selle üle, miks meie hümn peab olema sama viisiga mis põhjanaabritelgi. Aga tuletagem meelde hümnide saamise lugu. Koorilaulu “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” viisi autor on saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Viisile kirjutas eestikeelsed sõnad Johann Voldemar Jannsen. Esimest korda lauldi seda laulu esimesel laulupeol 1869. aastal. “Mu isamaa…” sai laiemalt populaarseks koos rahvusliku liikumise tõusuga 19. sajandi lõpul. Algselt üliõpilastele kirjutatud “Maamme ...” sai ka Soomes tuntuks ja armastatud lauluks. Kui Soome ja Eesti end pärast Esimest maailmasõda iseseisvaks kuulutasid, sai Paciuse meloodia mõlema riigi hümniks. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” tunnistati ametlikult Eesti riigi hümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920. aastal. Pool sajandit oli laul rangelt keelatud, kuid see ei ununenud ja võeti riigihümnina uuesti kasutusele pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Mõelgem oma riigi ühele sümbolile — riigihümnile — ja eelkõige selle sõnade tähendusele omariikluse 85. aastapäeval 24. veebruaril. “Mu isamaa…” on kokkuvõte neist väärtustest, mis peavad olema omased igaühele, kes kodust, perest ja isamaast lugu peab, kes neid oma südames kannab ja neid mis tahes hinnaga igasugu vaenu eest kaitseb. Mõelgem sellest, milline õnn ja rõõm on elada oma kaunil isamaal. Seda kogeme eriti, kui oleme imetlenud kaugete maade ilu, kuid koju saabudes valdab meid eriliselt soe ja kodune tunne oma isamaa suhtes, kus me oleme sündinud ja kasvanud. On suurim õnn olla oma elu peremees, otsustada ise oma tegemiste üle. Pool sajandit oli see meil keelatud. Olid teised otsustajad, kelle lubade ja keeldude kohaselt tohtis tegutseda. Me ei tohi seda kunagi unustada! Ma kuulen paljusid küsivat: kas me sellist Eesti Vabariiki tahtsimegi? Jah ja ei. Me tahtsime oma riiki, kus oleks tagatud demokraatia, õigused ja vabadused, ja sellise riigi me oleme saanud. Ei ütlevad need, kes pole jõudnud, osanud või tahtnud harjuda vaba otsustuse ja tegutsemise võimalustega ja kel seetõttu elutingimused pole nii head, kui sooviksid. Kuid me ei tohi olla ülekohtused igapäevaelu suhtes, kui karm või ebaõiglane see kellelegi ka tundub olevat. Tuntud ütlust parafraseerides on iga rahvas oma riiki ja iga riik oma rahvast väärt. Tänased puudujäägid on meie noore demokraatia ja väheste riigivalitsemise kogemuste viga. Selle heastamiseks saab igaüks anda oma panuse. Just nüüd, peatsetel Riigikogu valimistel. Eelkõige on igaühe püha kohus valimistest osa võtta. Leidkem enda meelest parim esindaja parlamenti! Meil tuleb teha valik, kas riiki hakkab valitsema võim või vaim. Meenutagem ajalugu. Ka esimese vabariigi ajal kalduti võimu ning auto- ja partokraatia poole. Ühiskonnale see kasuks ei tulnud. Nüüdki tuleks meil paljudes riigiasjades kord luua. Me ei tohi muutuda üksnes sotsiaalsfääri tarvis raha ümber jagavaks riigiks. Uude Riigikogusse tuleb valida need, kes tahavad ja suudavad tugevdada majandust. See omakorda loob võimalusi, tagamaks väärikas elu nõrgemal järjel olevatele ühiskonnaliikmetele. Aastapäeval mõelgem hümni sõnade üle, mõelgem oma panuse üle meie riigi tugevamaks muutmisel, mõelgem oma koha üle isamaa sinitaeva all. Kas pole nii, et meie suhtumist oma riiki annab hästi edasi Juhan Liivi luulekogumiku “Sinuga ja sinuta” nimiluuletuse lõpusalm: Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta! Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||