|
||||
Nr 6 (613) Neljapäev, 13. veebruar 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Mõni päev tagasi võisime lehtedest lugeda Jaan Kaplinski avaldust, milles ta avaldab hämmeldust, et Eesti välisminister on koos üheksa muu Euroopa maa välisministriga kirjutanud alla avaldusele, mis toetab USA poliitikat Iraagi suhtes. Kaplinski kirjutab: “Kahetsen sügavalt, et Eesti valitsus sel kombel, kiirustades ja avalikkust informeerimata on kiitnud heaks president Bushi valitsuse käitumise, mis minu arvates ennekõike taotleb Washingtoni ülemvõimu kindlustamist Lähis-Idas, Euroopas ja mujal, mitte õiglast rahu maailmas. Mina, Eesti Vabariigi kodanik, ei toeta USA ähvardust kasutada jõudu Iraagi vastu ÜRO nõusolekuta, ma ei toeta ka USA surveavaldusi Euroopa riikidele, kes on vastu USA ühepoolsele interventsioonile Iraagis.” Väidetavalt luges riigipea ja riigikaitsenõukogu juht Arnold Rüütel Eesti ühinemisest avaldusega alles ajalehest. Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Tiit Tammsaar teatas, et avalduse teksti ei kooskõlastatud isegi riigikaitsenõukoguga. Seega võib küsida, kas Eestis pole mitte hakanud kogu riigi ja rahva tulevikku mõjutavaid otsuseid vastu võtma inimesed, kellel ei ole selleks täielikke volitusi. Kaplinski üheksarealine kiri, mille ta internetis laiali saatis, kogub pikkamisi nende toetust, kelle arvates ei peaks Eesti toetama sõda Iraagis. Avaliku arvamuse küsitlused tõendavad, et ligi kaks kolmandikku Eesti elanikest on USA võimaliku sõjakäigu vastu ega soovi ka oma kodumaa osalemist selles konfliktis. Et enamik eestimaalasi ei poolda sõda Iraagi vastu, siis on kerkinud küsimus, keda esindab valitsus, kes eirab rahva arvamust. Varsti on valimised. Kui rahva esindajad enamuse huve ei esinda, keda siis valida? Tartu Ülikooli professor Rein Ruutsoo on öelnud, et Iraak on küll äärmiselt ohtlik riik, aga avalikkuse mõistmiseta algav sõda viib maailma pöörisesse. Jälgisin televisioonist USA välisministri Colin Powelli Iraagi-vastast ettekannet ÜRO Julgeolekunõukogus, kuulasin Hiina, Prantsusmaa, Venemaa ja teiste riikide esindajate vastulauseid ning seepärast oli tõesti üllatav, et Eesti valitsuse esindajad nii kiiresti ja üheselt USA toetuseks reageerisid — polnud ju Riigikogus toimunud mingeid pikemaid arutelusid Iraagi teemal. Valitsus on aga juba andnud USA-le nõusoleku kasutada võimaliku sõja korral Eesti õhuruumi. Sakslaste ajakiri Der Spiegel kasutas Eesti ja teiste Ida-Euroopa maade käitumise kohta väljendit, et need “andsid Washingtonile truudusevande”. Nüüd ei saa paljud inimesed ei Eestis ega mujalgi maailmas aru, mis toimub. Vaatasin pühapäeva õhtul, kuidas Inglise peaminister Tony Blair üritas pikalt-laialt oma kaasmaalastele selgitada, miks tahab president Bush oma vägedega rünnata Bagdadi ja miks peaksid inglased selles sõjas aktiivselt kaasa lööma — ega kuulajate nägudest küll mingit vaimustust ega arusaamist välja ei lugenud. Eurooplaste skeptilisele suhtumisele Ühendriikide plaanidesse Saddam Husseini kukutamiseks on lisandumas ameeriklaste vastuseis. Üha enam ameeriklasi imestab, mida õigupoolest nende valitsus Iraagist otsib. Vastus on ka minu eelmises kirjutises mõned nädalad tagasi kõlanud — naftat. Otsides lahendust Iraagi-sõjakäigu mõistatusele, võiks mõelda 2002. aasta 8. aprillile, kui Saddam Hussein keeras Iraagi naftakraanid kuuks ajaks kinni, protestides Iisraeli armee sissetungi vastu Jordani jõe läänekaldale. Iraagi valduses on maailma suuruselt teisel kohal asuvad naftavarud, mis, kui arvestada Saudi Araabia naftaväljade kiirenevat ekspluateerimist, võivad varsti tõusta esimesele kohale. Siia ongi koer maetud, siin on vähid peidus jne. USA raamatulettidel olevat raamat “Bush at War”, mis põhineb usutlusel Ameerika presidendiga ja kus president teatavat: “Ma olen pealik. Ma ei pea seletama, miks ma midagi ütlen.” Kuidagi tuttav tuleb ette. Kas mitte nii ei käitunud meie välisminister, kui andis allkirja toetusavaldusele? Ameerika rahval pole vaja teada, miks tema armee ründab Iraaki, Eesti rahval pole vaja teada, miks valitsus sellist teguviisi toetab? Võimalikest Iraagi sõja stsenaariumidest tegin mõne nädala eest siinsamas kirjutades juttu — pool miljonit inimest võib elu kaotada või invaliidistuda juba sõja algstaadiumis. Pentagoni plaanid näevad ette Bagdadi muutmise elamiskõlbmatuks esimese 48 tunni jooksul, seega algaks põgenikevool juba sõja esimestel päevadel. Sõja eest põgeneks naabermaadesse ligi miljon iraaklast, sisepagulasi tekiks umbes kaks miljonit. ÜRO dokumendis, mis veel paari kuu eest kandis salastatuse pitserit, on kirjas, et Iraagis katkeks sõja tõttu naftatootmine, elektri-, raudtee- ja maanteevõrk saaksid tugevasti kannatada. Juba on toimunud suured rahumarsid kavatsetava sõja vastu, varsti tulevad järgmised. Soome rahupooldajate juhte Teemu Matinpuro kirjutab Helsingin Sanomates pealkirja all “Sõjale on võimalik vastu seista”, et Firenzes tegutsev Euroopa sotsiaalfoorum on kuulutanud 15. veebruari rahvusvaheliseks sõja vastu võitlemise päevaks. Sel päeval tulevad miljonid inimesed Euroopas tänavatele ning peavad kõnekoosolekuid. Soomes toimuvad miitingud lisaks Helsingile veel mitmetes teisteski linnades. Ürituste korraldajad on mitmesugused mittetulundusühingud, kirikud ja üksikisikud. Sõda Iraagiga on ebaõiglane ja toob kaasa tohutuid kannatusi, kirjutavad Soome rahupooldajad. Kirikutes toimuvad 15. veebruaril palvused, milles kutsutakse üles lahendama konflikte rahumeelselt. Näiteks Helsingis toimub selline palvus Johannese kirikus kohe pärast rahumarssi. Mida teeb selles olukorras Eesti — vaatab toimuvat ükskõikselt pealt, mängib staapides läbi sõjas osalemise variante või ühineb rahvusvaheliste rahupooldajatega ning püüab Iraagi sõda ning sellega vallanduvat humanitaarkatastroofi vältida? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||