|
||||
Nr 5 (612) Neljapäev, 6. veebruar 2003 |
||||
|
Arhiiv |
— ei, mitte “viimse võitluse maale”, nagu maailma proletariaadi hümn “Internatsionaal” lubab. See otsustav lahing viib, loodetavasti viib võitjad unistuste mäele, Toompeale Riigikokku. Sedakorda toodi lahinguväljale siis luukere Ain Seppiku kapist. Ja otse loomulikult ei puuduta praeguse siseministri, nõukogulikus Eestis kohtunikuametit pidanud keskerakondlase süü, selle tunnistamine või mittetunnistamine üksnes teda. See on proovikiviks seatud nii Keskerakonnale kui ka koalitsioonipartnerile Reformierakonnale. Valimisteni on üks kuu. Toonane poliitvang Enn Tarto on juba hoiatanud, et Eesti omariiklus on senikaua ohus, kuni juhtpositsioonil on ka endisi. Tunne Kelam on rõhutanud vajadust siseministri saatus otsustada kiiresti ja üheselt. Vabadusvõitlejate tagakiusamisest on rääkinud vihaselt Mart Laar… Põhimõtteliselt on neil ja kõigil teistel ju õigus. Selles suhtes vähemasti, et varjamine, valetamine ja keerutamine ei ole poliitikule väärikas, veelgi enam — mis on olnud ja miks olnud, peaks olema selge. Ent — andke andeks — kus need tõejüngrid varem olid? Ain Seppik ei saanud siseministriks eile, ta on sel ametipostil olnud mõnda aega. Miks tema minevikupatud siis kalevi alla jäeti, kui temast valitsuse liige oli saamas? Jüri Adams (Isamaaliit) kirjutab Postimehes: ”Hea oleks, kui võiksime käsitleda Seppikut kunstilise illustratsioonina lähiajaloole. Paraku peame otsima hoopis vastust küsimusele, kas selle taustal, mida oleme teada saanud Seppiku varasemast tegevusest, usaldame me tema kui ministri kätte meie kõigi turvatunde ja julgeoleku eest hoolitsemise.” Kui kohe-kohe ei oleks tulekul Riigikogu valimised, kas siis toonase kohtuniku toonane otsus oleks suure kella külge pandud? Küsid endalt tahtmatult, kellele on see paljastus kasulik just siin, just praegu. Ei ole vaja olla suur tark, et taibata, et kasulik on see paljastus neile, keda Keskerakonna populaarsus hirmutab, kes edukat võistlejat kardavad ning ise kõvahäälselt kuulutavad, et ühist teed ning võimujagamist ei saa neil eales olla. Ajastatus paneb ka õilsad püüdlused lehkavasse kastmesse, raha, võimulepürgimine ja valimisvõitlus ähmastavad olnu tegelikku sisu. Kaur Kender on toonaste kohtualuste poole pöördudes vabandanud (kogu eesti rahva nimel, muide) sõnadega: “Palun vabandage, poisid, et Ain Seppik ei vabanda. Aga ärge andestage!” Kõhe hakkab. Kui andestamist ei ole, kuhu me jõuame? Kas ringiga tagasi tollesse aega, kui plankudele kleebiti luuamehe pilte ja ametlik loosung oli “Plats puhtaks!”? Minu arust on üks meie suuremaid hädasid unustamine. Ei, mitte selline meelespidamine, et ringi käiakse, käsi taskus rusikas, et aina meelde tuletame, mida naabrimees tol või teisel korral ütles või tegi. Sellest oleks vaid üks samm natsiküttide ideoloogiani, kes koputajaile dollareid pakkudes loodavad tõde jalule aidata. Paljud on hakanud unustama seda lihtsat ja nukrat tõde, et ajalugu tagasi võtta ja ümber teha ei saa. Ajaloolane Küllo Arjakas nendib: “Mitmete tänaste Eesti protsesside juured on seotud meie lähiminevikuga ehk aastatega 1940–1991. … Omamoodi on Eesti ajaloo traagika, et okupatsioon kestis just viiskümmend aastat. …. Kui okupatsioon kestnuks näiteks viis aastat ja lõppenuks Eesti riigi taastamisega, siis olnuks selge, kes on kes ja keda mille eest karistada. Kes tegi okupantidega koostööd, kes reetis antud ametivande jm, kõik on selge.” Paraku, viiskümmend aastat on midagi muud. See on olnud mitme põlvkonna kooliskäimise ja töötegemise aeg. Inimene ei saa valida, millal siia ilma sünnib. Väga vähe saab ta üldse oma elus vabatahtlikult valida, liiga ühiskondlik loom on ta. See pole öeldud millegi õigustamiseks, küll aga mõtteaineseks. Siiani ei ole meie ajaloolased lähiminevikku lahti mõtestanud. Mis on, mis oli vabadusvõitlus? Ja mis, jumal paraku, siiski vaid poisikeste pättuseks jääb? Kumb on näiteks vene ohvitseri auto kummide läbitorkamine? Linda kujule natsisümbolite kirjutamine? Loosungid plankudel? Ei ole metsavendluski üheselt vabadusvõitlus. Mis on Rahva Omakaitse? Hävituspataljonid? Just seepärast, et arvame oma minevikku tundvat, kuid tegelikult vaid üsna pealiskaudselt maitseotsustustest oskame lähtuda, saavad Eesti taasiseseisvuse 13. aastal võimalikuks loosung “Ärge andestage!”, samuti luukered valimisvõitluses. Viimase kümne aasta jooksul oleks võinud ilmuda mälestusteraamatuid, päevikuid, uurimusi. Pilt võiks juba terviklik olla. Muidugi on täiesti teine teema suhtumine, see, kas ollakse veendunud oma tegude ainumõeldavuses või tuntakse kusagil sisimas, et siiski, siiski pingutasin ehk üle, oleksin võinud ehk i-le punkti panemata jätta. Rein Veidemann on kirjutanud Postimehes: “Mineviku varjudega arveid klaarides — igaüks iseendaga, ühiskond oma liikmetega — ei saa käituda ise mineviku varjudena. Ometi Eestis see nii on. … Seppiku juhtum aktualiseerib järjekordse pinnu meie kõigi ihus, küsimuse tema ja varasema põlvkonna õigustatusest osaleda Eesti Vabariigi käekäigu kujundamises ametnike ja rahvasaadikutena.” Küsimus on tõusnud, vajunud, kipub jälle tõusma. Paraku on sündimus vähenenud — praegusi 20-aastasi igale poole ei jätkugi, vanematel aga kõigil mõni luukerekene kodus, kes on pioneer, kes tähekeselaps olnud… Uus poliitika polegi igakord päris uus, tuttav mekk teisel man. Juhan Smuul laseb Kihnu Jõnnil küll öelda, et laevu viivad üle mere mehed, mitte nende vead, aga — jah, eks Smuul ole kah minevikumees, kes ära tuleks luuatada. Meid, eestlasi, on liiga vähe, omaenese raske rahakoti või muu ilmliku kasu nimel kodusõda pidades jääb meid nõnda väheks, et pole mõtet ei Riigikogul ega omal riigilgi. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||