|
||||
Nr 4 (611) Neljapäev, 30. jaanuar 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Suuga teevad suure linna, käega ei kärbsepesagi… Nõnda tabavalt ütleb rahvasuu nende kohta, kes sõnades-fraasitsedes palju, vägagi palju ning põhjapanevat lubavad, aga tegelikult peaaegu mitte midagi ära ei tee. Või kui teevadki, siis on nende tegemised sõnavahu kattevarju taga hoopistükkis vastupidise eesmärgi või lõppmõjuga, ning seda kõike täiesti sihiteadlikult. Samaaegu jätkub Eesti ühiskonnas kiire kihistumine, süvenevad sotsiaalsed vastuolud. Inimesed ei pääse hambaravile, tuhanded lapsed ei käi koolis, vaid hulguvad. Süveneb käegalöömismeeleolu, pessimism rahva hulgas. Võtkem näiteks kas või suurärimees Aadu Luukase algatatud rahvusliku kokkuleppe taotlemine. Tegelikult eelistavat mees aga ettevaatlikkuse mõttes n.-ö ühiskondliku kokkuleppe taotlemist. Mil määral Aadu Luukase algatatud rahvusliku (või ühiskondliku) kokkuleppe taotlemine on otseselt seostatav sotsiaalsete pingete vähendamise ning leevendamisega? Uurisin lähemat teavet asjatundjatelt, ka nendelt, kes Aadu Luukaselt tolle kokkuleppe algteksti järele pärinud. Üks nendest, pädevamaid sotsiaalprobleemide tundjaid, ammune teadusdoktor, kinnitas, et Aadu Luukas puigelnud selle üriku algteksti avalikustamisest kindlal meelel kõrvale. Seepärast on alust järeldada, et Aadu Luukas jt suurettevõtjad on nii iibe-, pensioni- kui ka toimetulekuprobleemide leevendamisest huvitatud vaid sel määral (või sinnasaadik), kuivõrd nende valupunktide puhutinegi leevendamine aitaks kaasa suurettevõtete kasumite suurenemisele. Ei enamat. Aga suurettevõtjatest on see ju üpris loomulik, et nemad ka ühiskondlikult (üli)valusate probleemide päevakorral hoidmisegagi lõppkokkuvõttes ikka omaenda eesmärke ja kasu, mitte üldrahvalikke sihte silmas peavad. Aga kui on tegemist keskse riigiasutusega, kes ongi otseselt seatud-kohustatud sotsiaalprobleeme lahendama, veelgi enam – riigi sotsiaalpoliitikat välja töötama ja mõistagi ka ellu viima? Jutt on Sotsiaalministeeriumist. Ministeeriumi haldusala on vägagi lai, tööhõiveprobleemidest, tervishoiust, arstiabi korraldusest, ravimipoliitikast kuni vanurite käekäigu jälgimiseni välja. On ilmne, et kõigesse sellesse võrdsel määral süveneda poleks suurministeeriumis ka parima tahtmise puhul võimalik. Ent kas seda on seatud tegelikult eesmärgikski? Sest kuidas siis mõista tõika, et eakate probleemidega tegelemiseks on Sotsiaalministeeriumis tööle jäetud vaid üks inimene ja sedagi vaid poole ametikohaga? Samal ajal on Sotsiaalministeeriumis pühendatud üpriski palju energiat sellele, et jätta üldsusele muljet vaibumatust hoolitsemisest eakate eest. Kui eelmise Riigikogu koosseisu aegse viimase, Mart Siimanni juhitud valitsuse aegu küündis keskmine pension üsna lähedale Euroopa Liiduski soovitavaks peetavale 50 protsendile keskmisest kuupalgast, siis ühe esimõõduka, Eiki Nestori sotsiaalministrina figureerimise aastatel viidi ellu nn pensionide indekseerimise süsteem. Niipea kui see indekseerimine jõustus, hakkas keskmine pension keskmisest palgast aina kiiremini ja pahaendelisemalt maha jääma. Indekseerimise kattevarjus pensionirahadega manipuleerides viis Eiki Nestori juhitud ministeerium ellu Isamaaliidu eelmise esimehe Mart Laari kurikuulsat ähvardust: kui vaja, siis läheme ka pensionide kallale… Varsti aga hakkas avalikkuses tähelepanu pälvima ning tolmugi üles keerutama pensionireformi kolme sambaga seonduv. Teatavasti saavad esimese samba järgi pensioni praegused pensionisaajad. Selle sambaga on, nagu on, inimesel (kunagisel või praegusel maksumaksjal ning nüüdsel pensionisaajal) asjas endal midagi kaasa rääkida pole võimalik, nagunii ta enamat saama ei hakka kui pensioniks ümber nimetatud vahepealne elatusraha, mille suurus ei olene inimese omaaegsest palgatasemest. Kolmas pensionisammas on samuti väga läbipaistev: kui isik soovib, et tal oleks pensioniea kätte jõudes kopsakam pension, siis hakkab ta oma igast kuupalgast kolmandasse sambasse pidevalt sissemakseid tegema. Aga teine sammas, pealtnäha süütuke ja riigiametnike serveerituna väga inimsõbralik, on praeguse pensionäri suhtes salakavalalt hämav, asjasse süvenemisel aga suisa vaenulik. Eiki Nestori ajal ministeeriumis ellu viidud teine sammas, mida keskerakondlase Siiri Oviiri juhitav ministeerium jätkuvalt toimida laseb, kujutab ju omal peenel moel Mart Laari juhtmõtte (kui vaja, siis läheme ka pensionide kallale!) elluviimist Siiri Oviiri ministrina tegutsemise ajal. Sest teise samba kattevarjus suunatakse tervelt viiendik väljamaksmisele kuuluvast, praegustele pensionäridele ette nähtud rahast hoopis noortele inimestele mõeldud teise sambasse, ja seda raha hakkavad nad kätte saama alles aastakümnete pärast. Niisiis ilmneb teise sambaga seoses tegelikult, et pensionireformi kõlavas kattevarjus (et riik näitavat üles üüratut hoolitsust eakate eest, viies justkui nende huvides ellu pensionireformi!) jätavad nii Sotsiaalministeerium kui tema kaudu kogu Eesti riik praegused pensionärid ilma ühest viiendikust nendele ette nähtud pensionirahast. Kas siis see ongi tegelikkuses see hoolimine eakatest inimestest, millest nii sagedasti armastab kirjutada ja kõnelda ka Keskerakonna juht? Omamoodi pensionäridest “hoolimise” iseloomustav musternäide on ju ka see, et E. Nestori aegne Sotsiaalministeerium heitis meie senisest asupaigast külma hoolimatusega tänavale nii Videviku toimetuse kui ka Pensionäride Liidu ja Pensionäride Ühenduse. Tänu Tallinna linnavalitsuse ja isiklikult linnapea Edgar Savisaare sekkumisele saime teised ruumid, kuid remondijärelevalve puudulikkuse tõttu korrastati need niivõrd hoolimatult, et talvel on nn uutes ruumides väga raske Videvikku välja anda: külma ning kanalisatsioonirikke tõttu ei tööta käimla ning pakane võttis toimetusetoas ära lilleõied… See, et Videviku toimetus pidi vahepeal poolhaigena lauskülmas piinlema, ei kiirenda omalt poolt muidugi keskmise kuupensioni ja keskmise palga suhte edasist halvenemist (pensionäride kahjuks), aga üldise suhtumise üks ilminguid on seegi. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||