|
||||
Nr 3 (610) Neljapäev, 23. jaanuar 2003 |
||||
Arhiiv |
Feministe on meil siiamaani natuke ullikesteks peetud. Peavad koosolekuid, kipuvad soolise võrdõiguslikkuse seadust tahtma ja rõhutavad seejuures, et nad mitte mehi naisteks ja vastupidi teha ei taha. Selle seadusega tahtvat nad asju nõnda seada, et mees tõesti mees ja naine naine võiks olla. Isevärkne jutt. Mis erilist naisterahva õiguse jalge alla tallamist meil on? Sotsioloogid on kindlaks teinud, et sama töö eest saavad mehed mõniteist protsenti kõrgemat palka, et riigi- ja muudesse tähtsatesse kogudesse kandideerib ja ka pääseb mehi tunduvalt rohkem kui naisi. Ja et paljud tööandjad võtavad nooremat sorti naiskodanikke tööle ainult siis, kui nood pidulikult ja kirjalikult tõotavad, et nemad kurge külla ei kutsu. Seaduse ees on ometigi kõik võrdsed. Põhiseaduseski on keelatud igasugune diskrimineerimine soo, usu, rassi jne põhjal. Paraku on seadusi, mis siiski on diskrimineerivad. Võtkem või toosama hambaproteesimine. 63. eluaastast alates tasub osa proteeside maksumusest haigekassa. Niisiis pensionieas meestele makstakse uued ilusad hambad kinni. Naiste pensioniiga algab praegu 58-aastaselt. Viis aastat peab naispensionär oma kolmandate hammaste eest tasuma täie hinna omaenese rahakotist. Miks? Ühissõidukeis saab tasuta sõita 65. eluaastast alates, niisiis pensionieas ostab meesterahvas pileti kaks aastat, naine seitse. Samasugune vahe on ravimitega, kus paljude soodustuste puhul arvestatakse sünniaastat. Oleks ju loomulik, et eakatele kehtestatud soodustuste puhul on vanaduspensionärid võrdsed. Praegu see nii ei ole. Soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejad võitlevad suurte asjade eest. Suured aga väikestest koosnevadki. INGER LEEDE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||