|
||||
Nr 2 (609) Neljapäev, 16. jaanuar 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Koolipoiste seas on praegu ülipopulaarsed arvutite abil mängitavad sõjamängud. Suured onud mitmesugustes staapides mängivad aga arvutite abil läbi võimaliku Iraagi sõja stsenaariume. Räägitakse poolest miljonist inimesest, kes võivat elu kaotada või invaliidistuda juba sõja algstaadiumis. Umbes 100 000 inimest saab lahingus haavata ja veel 400 000 muul viisil sõja tõttu kannatada, on öeldud hiljuti avaldatud ÜRO dokumendis. Arvutused tehti juba detsembri alguses, avalikuks said need alles nüüd — kui teil tööl-kodus on arvuti, võite seda dokumenti portaali delfi.ee kaudu lugeda ja soovi korral 12 lehekülge ingliskeelset teksti endale välja trükkida. ÜRO eeldab, et erinevalt 1991. aasta Lahesõjast areneks sõda Iraagis pommirünnakutest kaugemale ja läheks üle maismaapealetungiks, millega kaasneksid suured purustused. Katkeks Iraagi naftatootmine ning elektri-, raudtee- ja maanteevõrk saaksid tugevasti kannatada. Umbes 4,5–9,5 miljonit inimest vajaksid kiiresti toiduabi. Arvatakse, et sõja eest põgeneb naabermaadesse ligi miljon iraaklast. Sisepagulasi tekiks umbes kaks miljonit, neile humanitaarabi toimetamine oleks lahingutegevuse tõttu raske. Erilises ohus oleksid sõja ajal ja järel alla 5-aastased lapsed, rasedad ja imetavad emad, sest arstiabi muutuks raskesti kättesaadavaks. Tekiks epideemiate oht. Et oma vastast mitte ainult sõjaliselt, vaid ka moraalselt murda, alustas USA Iraagis psühholoogilist operatsiooni, levitades iga päev president Saddam Husseini toetuse õõnestamiseks tohutu tiraažiga lendlehti ja edastades araabiakeelseid raadiosaateid lennukilt või naaberriikides asuvate saatjate kaudu. Iraagi rahvale püütakse selgeks teha, et kavandatav sõda ei ole mõeldud nende usu, vaid terrorismi vastu. Samal ajal, kui propagandamasin teeb oma tööd, koondavad USA relvajõud Iraagi võimalikuks ründamiseks maavägesid, mille koosseis võib juba lähiajal ületada 100 000 sõdurit. Ühendriikide vägede koondamine Pärsia lahele on kiirenenud sedamööda, kuidas läheneb 27. jaanuar, mil ÜRO relvainspektorid peavad julgeolekunõukogule oma saavutustest aru andma. Inspektorite juht, rootslane Hans Blix on korduvalt teatanud — inspektorid on teinud vaatlusi nii maitsi kui ka õhust, lennates kopteritega objektide kohal, mida kahtlustatakse seotuses massihävitusrelvade valmistamisega, kuid seni ei ole Iraagis leitud midagi kahtlustäratavat. Et inspektorid oma tööpõldu järjest laiendavad, on Iraagi president hakanud neid süüdistama luuramises USA ja Suurbritannia heaks. Kuigi sõda pole veel alanud, võib siit-sealt leida juba materjale, mis räägivad Bushi administratsiooni plaanidest, kuidas korraldada elu sõjajärgses Iraagis. Kindel on see, et Saddam tahetakse kukutada, uus režiim paika panna, naftaväljad kiiresti oma kontrolli alla saada ja naftatoodangut oluliselt suurendada. Nii lihtsalt, prognoositult-planeeritult elu vist siiski ei käi, sest Iraagi ründamise oponendid on hakanud koonduma mitte ainult Euroopas ja mujal maailmas, vaid ka USA-s endas, väites, et Bushi üleskutse Iraagi ründamiseks on omavoliline. 18.–20. jaanuaril peaks toimuma seni suurim rahumarss, osaleda olevat lubanud erinevad kodanikeühendused üliõpilaste omadest pensionäride organisatsioonideni välja. Kui Vietnami sõja ajal kanti loosungeid Make love, not war, siis nüüd öeldakse lihtsamalt — Make peace, not war või siis Win Without War (“Võitkem ilma sõjata”). Sõda Iraagiga on ebaõiglane ja toob kaasa tohutuid kannatusi tsiviilelanikkonnale, väidavad protestiaktsioonide koordinaatorid. Rahumarsid on pühendatud ka Martin Luther Kingile, tuletades meelde, kuidas Mahatma Gandhi kombel vägivallatut võitlust propageerinud Nobeli rahupreemia laureaat oli Vietnami sõja vastu. Iraagi ründamiseks ei ole ameeriklastel õieti mingeid päris veenvaid põhjendusi, kirjutab ka Jaan Kaplinski oma interneti koduleheküljel. Mõned tsitaadid: “Juriidiliselt võib Saddami muidugi süüdistada ÜRO julgeolekunõukogu otsuste täitmatajätmises, kuid sedasama võib öelda näiteks ka Iisraeli kohta. /– – –/ USA ei valmistu sõjaks Iraagi vastu mitte julgeolekukaalutlustel ja mitte rahvusvahelise õiguse-õigluse nõudeid järgides, vaid mingitel muudel põhjustel. Mis need on, ei ole päris selge, arvan aga, et ei eksi need, kes tunnevad õhus naftalõhna.” Tõesti, hetkel moodustab Iraagi ametlikult tõestatud naftavaru 11 % kogu maailma naftaressursist. Ei ole olemas naftakompaniid, kes ei sooviks saavutada kontrolli sadu miljardeid dollareid väärt Iraagi naftaväljade üle. Küsimus ongi vaid selles, kes naftatöösturitele meelehead üritab pakkuda ja mida see kõik endaga kaasa toob. Õhus on tunda ka revanšihõngu — USA ja Suurbritannia hoidsid pikka aega enda käes kolmveerandit Iraagi naftatööstusest, kuid jäid sellest 1972. aastal toimunud natsionaliseerimise käigus ilma. Üks huvitav lause 1988. aastal ilmunud “Eesti entsüklopeedia” III köitest: “Rahvusvaheliselt on Iraagi valitsus vastustanud kolonialismi, neokolonialismi, sionismi ja rassismi, toetanud pingelõdvendust ja desarmeerimist.” Kas see on nii ka aastal 2003, võib vaielda, kuid propagandameistrite jutt terrorismist, massihävitusrelvadest ja inimõiguste rikkumisest Iraagis kahvatub naftajanu ees, mille ületamiseks USA sõjamasin tormab naftaväljade suunas sellise hooga, et pool miljonit inimest võib jääda selle roomikute alla ning miljonid on sunnitud oma kodud maha jätma. Mida teeb selles olukorras Eesti — vaatab ammuli sui pealt, mängib staapides läbi sõjas osalemise variante, soovib Hans H. Luige kombel ameeriklastele Happy New War või tuletab meelde Mahatma Gandhi, Martin Luther Kingi ja teiste rahupooldajate õpetussõnu? PEETER MAIMIK
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||