|
||||
Nr 1 (608) Neljapäev, 9. jaanuar 2003 |
||||
|
Arhiiv |
On nii seatud, et aeg ei peatu… Taas oleme head uut aastat soovinud, taas oleme lootnud, et alanud on parem ja ilusam, kui oli see, mis ära läks. Taas on taevasse lennutatud tulevärki ning on igaühe omatundest johtuv see, kas ta nautis neid ilutulesid või loendas laotuse all kõrbevaid kroone. Kuigi mõnesaja aasta eest ei olnud seesugust mõistet kui uus aasta, aastavahetus veel olemaski, on looduse ringkäik inimesele alati midagi olulist tähendanud. Talvine pööripäev on põhjamaa rahvaile olnud märk valguse võidust pimeduse üle, sellest, et päev hakkab kukesammhaaval pikemaks minema kuni jaanipäevani välja. Ja selles on lootus! Nagu ikka pööriaegadel, võetakse hetkeks aeg maha, vaadatakse tagasi ning edasi ka. Milline ta siis oli, see aasta 2002? Eesti ajaloos jääb see aastaks, mil saadi kutse NATO-sse ja Euroopa Liitu, valmis sai pensionireform, käivitati pensionikindlustuse II sammas, korraldati Eurovisiooni lauluvõistlus, (olümpia)medalid tõid koju Andrus Veerpalu, Jaak Mae, Pavel Loskutov, Kristina Šmigun ning — Elmo Nüganen, Aivar Mäe, Juhan Paadam oma meeskonnaga. Nüüd on olemas Pärnu kontserdimaja, kuid on olemas ka Tartu vangla. On olemas põlvepikkused põnnid, kes internetis surfavad ja tajuvad tervet maapalli kui üht tillukest kodupaika, ja on teised põlvepikkused, kes “valget hiinlast” pruugivad ja südapäeval südalinnas inimesi ründavad. Eri Klas aga nendib natuke nukralt, et küllap on ta vanamoeline, et tahab elusa inimesega suhelda, vahetada mitte e-maile, vaid pikki vanamoelisi kirju, rääkida mitte moblaga, vaid vahetult. “Mina ei vaata aga briljanti nabaaugus, vaid inimese silmi. Inimestevahelisi sooje suhteid igatsengi taga,” kirjutab ta aastavahetuse Postimehes. Eks me kõik igatse. Seda aega, kus lapsed blokilehele püüdlikult aastanumbri joonistasid ning selle heade soovidega kaunistanud, naabertallu viisid; kus kirjakandjate paunad olid tervituskaartidest rasked. Inimesed olid üksteisele lähemal. Seda, et kodust algab Eestimaa, ei pandud kirjapulga peale erakonna logoks, see oli tavalise inimese tavaline tarkus. Tulevad need ajad veel tagasi? Jah ja ei. Viimaste nädalate juhtteema oli heategevus. Seda said harrastada kõik. Ostsid kontserdipileti, nimi trükiti ajalehes ära, saatsid lähedastele Õnnevakas tervituse, kopikas kukkus ja heategu oli tehtud. Raadios arutati pikalt-laialt, kuidas rohkem head teha, s.t raha saada. Telerireklaamides tahab tüdrukutirts “päris jõule”, neid, mida saab City Marketis, on seal ju puhasselge šoppamise rõõm. Mida rohkem raha, seda rohkem träni, seda uhkemad heategijad oleme. Nii nagu kõikjal mujal laias ilmas. Meelde tuleb mu vanaisa, 13 lapsele elu andnud külasepp. Rautas naabrimehe hobuse või tegi memmele uue vikati. “Võta vähemasti nii palju raha, et seebikivi saan osta ja su särgid puhtaks pesta,” nurisenud vanaema. “Kust tema vaenegi seda raha saab,” kostnud seepeale vanaisa. Ei pidanud ta ise, ei ka naabrid teda heategijaks. Oli lihtsalt lugupeetud inimene, inimene, kes teisi enda kõrval märkas. Meenub Porsametsa Ingel, mu koduküla kõige vaesem ja vanem inimene. Millest ta õieti elas, üksik, muldvana, maata ja lehma-lambata? Ei puudunud ta laualt leib ja kõrvane, oli jõuluajal temalgi kuuseke toas. Ei pidanud külarahvas end seepärast veel heategijaiks, ei rehkendanud keegi antut ja viidut rahasse. Inimesed lihtsalt mõtlesid üksteisele. Nad ei tundnud rõõmu šoppamisest, vaid elasid ja olid nii, nagu oli elu antud. Nad nägid teisi enda kõrval, ilma suurte sõnade vägeva tulevärgita. Oma uusaastaintervjuus ütles Lennart Meri. “Piinlik on süveneva tõusiklikkuse pärast. Uhke olen, et Eesti on suutnud.” Eesti on suutnud… Tähendab see, et meie oleme suutnud? Uusaastakõnes ütles president Arnold Rüütel: “Inimene on juba kord sellisena loodud, et kõik halb vajub unustusse, edasi elatakse aga usus ja lootuses.” Hea, et see nii on. Uskugem ja lootkem, et alanud aastal on üha vähem põhjust rääkida kahest Eestist, tollest uhkest väiksest esimesest ja suurest vaesest teisest Eestist. Et on olemas üks Eesti Vabariik, kes valib märtsikuus uut Riigikogu ja vastab septembris Euroopa Liitu astumist otsustades oma parima äratundmise järgi ei või jah, teades, et just meist endist oleneb meie heaolu. Edu teile, edu meile kõigile uuel aastal! IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||