|
||||
Nr 49 (607) Teisipäev, 24. detsember 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Jõulutunne on midagi täiesti erilist ja küllap seetõttu see ongi üpris raske tulema. See on ühtaegu pidulik, rõõmus, lootusrikas, ülev, tänulik ja rahutoov hingeseisund, mille saavutamiseks meie tõtlikus ja hoolimatus maailmas peab olema lihtsalt õnne. Peab tekkima aeg, kus meid ei tüüta argimured, kus on vaikus ja rahu ning võimalus vaadata endasse, mõelda häid mõtteid ja sooritada mingi väikegi heategu, et saada ka andmisrõõmu saamisrõõmu kõrvale. Jõulutunne on pisut häiritud advendimelust, sest kuldvasika ajal, kuhu oleme sattunud, on juhtmõtteks raha ja äri ning sellest johtuvalt kestab jõuludega seotud sädelev periood ligi kolm kuud, alates novembrist ja lõppedes jaanuari keskpaigas, kui uusaasta vana kalendri järgi viimaks vaikuse maa peale toob. Alles siis võib talverahu nautida ja kevadet ootama hakata, mis meie pikas talves lootuskiirena leevendust toob. Jõulutunne ja jõulurõõm tulevad ühel hetkel, kui hing on puhanud argipingest ning avali kõigele heale ja ilusale, mis siin ilmas rahavõidujooksu kõrval veel alles on. Ja seda polegi nii vähe. Peab ainult avasilmi vaatama ja need headuse ja ilu osakesed mosaiigina kokku panema. Mõelda vaid, päkapikk on lapselapse sussi sisse kommi poetanud! Kiri jõuluvanale on ammu ära saadetud, nüüd oodatakse kingitust. See ei saa kallis olema, laps teab, et raha palju ei ole, ta on rõõmus värvipliiatseid ja joonistusplokki saades, sest siis ta joonistab vanaemale maja ja vanaisale auto. Ja kassi ja koera. Ta lisab majale ka suitsu korstna kohale, sest on ju talv. Ta ei tea veel, et selle järgi, palju suitse paistab, arvutatakse, kas küla elab või tähendab viimane vineke, et see peagi kaob. Laps joonistab maja kõrvale kuuse ja äkki meenub toasolijale lapsepõlv, üks ammune õhtupoolik, mil ta oma isaga metsas kuuske toomas käis. Nad sumasid lumes ja otsisid paraja suurusega puud. Läbi okste paistis erepunane talvine loojang. Mets oli vaikne ja kirvelöögid kajasid erakordselt valjult selles lumises hääletuses. Meenub lume krudisemine jalgade all, kui kahekesi kuuske koju viidi, laps ladvast ja isa tüvest kinni hoides. Oi, kui ilus kuusk, hüüdis ema. Las ta seisab vööruses, pärast ehime. Vöörus — tuulekoda, pole enam sellist sõnagi käibel, pole ka neid, kes seda kasutasid. Aga sõna on meeles nagu too kauge hinge hellaks tegev mälestus. Verivorstilõhn, kirikuskäik, küünlapanek surnuaial, leiva viimine loomadele jõuluööl ja toidu laualejätmine öistele külalistele. Ilmselt päkapikkudele. Kuid sellest ei räägitud. Ja äkki on mosaiik koos. Nohisev lapselaps kuuske joonistamas, pildid lapsepõlvest, südantsoojendavad mälestused ja helge kurbus, et neid, kes meile elu andnud, pole enam siin. Ometi on nad olemas — mõtetes, mälestustes, tänutundes. Küünlasära laste silmades ja ka täiskasvanute nägudel, mis sel hetkel hoopis leebemaks ja rõõmsamaks muutuvad. Mis tähtsust on rahal ja rikkusel sel ööl, kui maailma sündis Inimese Poeg, kes ütles kõige tähtsama tõe siin ilmas: MIS KASU ON KOKKUAHNITSETUD KULLAST, KUI SA SEEJUURES KAOTASID OMA HINGE. Sinul on hing alles, ta tunneb rõõmu ja äkki on tuba valge sellest teadmisest, et maailmas on olemas headus ja armastus. Ja et sa üldse tulid siia ilma ning oled seda kõike tunda saanud. Ning kõik kordub jõuluõhtul. Õnnistegija on taas su toas oma trööstivate ja jõuduandvate mõtetega. Ja on ka valgus, mis soojendas südant ka noil kibedatel aastatel, kui kuusekest pidi salajas tihedate kardinate taga hoidma. Võib-olla oli siis jõulutunne varmamgi tekkima ja kirikuskäikki ebalusega pooleks huvitav — ega mõni töö juurest äkki näe ja ette kanna? Laps on pildi valmis saanud. Taevasse on maja kohale ilmunud kollane Jõulutäht ja maja ühte aknasse on laps värvinud kollase valguse. Seal särab küünaldes jõulupuu, köögist tuleb verivorstilõhna ja kuuse all seisavad läikivas paberis pakikesed, kus on midagi põnevat sees… Kas jõuluvana ka tuleb? Äkki meenub taas üks ammune pilt. Lumi krudiseb jalgade all, laps läheb jõuluõhtul metsamajakese poole, kus elab üksik vanainimene, kellele vanemad igal aastal toidukorvikese saadavad. Majake on hall ja kuidagi längus, treppki pehkinud ja auklik. Sinna kästi korvike panna ja laps teeb seda. Uudishimu paneb aga lumise põõsa tagant piiluma, mis edasi saab. Varsti paistab, et metsateed mööda tuleks nagu hobune tohutu haokoormaga. Koorem jõuab onni ukseni ja selle alt ilmub välja hoopis väike eideke, kes, haokoo turjalt maha saanud, korvikest märkab. Aitäh, head inimesed, hüüab ta metsa poole. Seal pole ju kedagi, mõtleb laps ja hiilib minema. Tal on hea meel, et korvike tänuga vastu võeti. Õigus, naabri-Lindale vaja külakosti viia, tuleb äkki meelde. Aurav toidutaldrik invaliidist naabrinaisele üle antud, on äkki sama tunne nagu siis metsaonni juures. Tuppa tulles on tunda tugevat kuuselõhna. Lapselaps süütab küünlaid. Laud on kaetud. Jõulutunne on äkki kohal. Ja ukse taga on kobistamist kuulda. Kas tõesti jõuluvana? Ega laps sellesse enam usu, eks ta mängib lihtsalt kaasa. Tema elus on ju kolm etappi nagu kõigil tulevastel meestel — ta usub jõuluvana, ta ei usu jõuluvana ja ta on ise jõuluvana. Tema on kord kindlasti jõuluvana. Ja maja oma suitsuga on tal kord ka. Ja keegi joonistab talle vahva pildi. Seda teades on jõulutunne täiuslik. Helget jõulutunnet ja palju vaikseid rõõme teile kõigile! Heldur Jõgioja |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||