|
||||
Nr 45 (603) Neljapäev, 28. november 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Teame, et suurem osa soomlasi ja rootslasi on olnud aastakümneid ja on ka pärast Prahas toimunud NATO tippkohtumist endiselt oma riigi sellesse organisatsiooni astumise vastu. Teame, et tuhanded inimesed avaldasid NATO tippkohtumise ajal meelt, kuigi see oli ohtlik, sest kohal oli veekahuritega politsei, pressikeskust valvasid USA merejalaväelased, kongressikeskuse ja linna kohal tiirutasid kopterid, USA hävituslennukid. Kokku olevat tippkohtumist turvanud 16 500 politseinikku ja sõdurit. Tänavatel demonstreerinute plakatitele oli kirjutatud “NATO? STOP!”, “Make Food, Not War!” ja ühel plakatil kastis USA lipu värvides käsi rahutuvi naftatünni. Sisuanalüütikud on seda tõlgendanud protesteerijate negatiivse hoiakuna USA naftakompaniide tegevuse ja Iraagi ründamise plaanide suhtes. Öeldakse, et kuigi koerad hauguvad, läheb karavan ikka edasi. Nii seegi kord — nagu plaanitud, said tippkohtumisel kutse NATO-ga liitumiseks Eesti, Läti ja Leedu ning Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia ja Sloveenia. Nägime televisioonis peaminister Siim Kallast istumas kõrvuti USA presidendiga, ka president Arnold Rüütel kohtus George Bushiga, küll juba paar päeva hiljem Vilniuses. Eesti riigipea sõnul on Balti riigid jõudnud olulise verstapostini oma ajaloos: “Loodame, et saame NATO liikmeks aastal 2004, kuid selleni jõudmiseks on meil veel palju teha.” Muuhulgas tulevat täpselt määratleda, millised on laienenud NATO vajadused. Mida siis Eestil on NATO-le ja NATO-l Eestile pakkuda? Eesti kaitseväes teenib praegu 4450 sõdurit, lisaks sellele on meil Kaitseliit, kuhu kuulub 8700 meest. Kaitse-eelarve on 103 miljonit USA dollarit aastas, mis on rohkemgi kui Lätil, kus regulaararmees on 6500 meest. Juba on loodud Paldiskis paiknev elukutselistest sõjaväelastest koosnev skautpataljon, mille ülesanne on osaleda alates 2005. aastast NATO, Euroopa Liidu või ÜRO juhitavates rahvusvahelistes operatsioonides. Lisaks saab NATO üpris tõenäoliselt enda käsutusse Eesti kui sõjalise platsdarmi. Eesti lennuväljadest olevat NATO-le sobivaim Ämari lennuväli. Nüüd järgnevad liitumiskõnelused ja liitumise peavad heaks kiitma ka NATO liikmesmaade parlamendid. Seega on Eestil NATO-ga liitumiseni veel umbes poolteist aastat aega. “Aga ikkagi — miks me sinna läheme? Kas ikka peab? Vastus on lihtne — peab küll,” on peaminister Kallas öelnud. Põhjendus — eesti rahvas on ikka agressiivsete võõrvõimude kallaletungide all kannatanud ja keegi ei julgevat väita, et 20, 30 või 40 aasta pärast pole võimul uusstalinism või uusnatsism ja seesugused võimud tunnistavat ainult jõudu. Tänane Euroopa on siiski midagi muud, kui ta oli eile või on homme. Mäletan oma rohkem kui kolm aastat kestnud reameheteenistust Nõukogude armees, kuhu mind ja minu saatusekaaslasi ülikoolist sunniviisil viidi, alternatiiviks viis aastat vanglat. Kõik need aastad peeti meile poliitloenguid “tõenäolisest vaenlasest”, kes pidi sisse tungima läänest. Meid valmistati sõna otseses mõttes ette III maailmasõjaks, korraldati manöövreid, kus kõik kulges mingites staapides kokku lepitud stsenaariumi järgi. Taevas oli (peamiselt mängult, mõnikord päriselt) täis lennukeid ja rakette, mingil hetkel lasti (õnneks ja esialgu mängult) käiku tuumarelvad, mille sihtmärgiks olid paljud linnad. 1994. aastal lahkusid Vene väed Eestist (vähemalt suurelt osalt Tartu rahulepingu järgselt territooriumilt). Tol ajal kirjutasin artikli “Ühed lähevad, teised juba platsis”, ajendiks NATO sõjalaevade esimesed visiidid. Milleks siis ikkagi Eestile NATO? Kas poleks õige üritada olla suveräänne, omaette? Mida ütleks rahvas, kui korraldataks referendum? Reformierakonna aseesimees Meelis Atonen väidab, et sisuliselt on NATO-sse astumise referendumiks olnud kolmed viimased Riigikogu valimised, kus rahvas on toetanud just neid erakondi, kes on oma välispoliitilistes programmides kinnitanud mõtet Eesti ühinemisest NATO-ga. Keskerakonna infojuht Evelyn Sepp on teatanud, et ei välista võimalust küsida rahva arvamust, kuid arvestades ülekaalukat soosivat avalikku arvamust polevat see ilmselt otstarbekas. Isamaaliidu üks juhte Tunne Kelamgi kahtleb, kas NATO puhul on rahvahääletus tarvilik, sest sinna astumise suhtes ei ole meil olnud avalikku poleemikat. Hm, kas vaikimine tähendab alati tingimata nõusolekut? Ja et pole poleemikat? Kui analüüsida viimase nädala ajaleheartikleid ja internetis avaldatud kommentaare, siis üht-teist ikka leidub, sõnavõtjate hulgas mitmed tuntud nimed, sadadest anonüümsetest väitlejatest rääkimata. Üks kommentaaridest: “Soomlased ja rootslased on saanud NATO-le ei öelda, eestlastele aga ei anta mingitki võimalust oma seisukohti välja öelda. Ja teate miks — sest “oravad” kardavad, et rahvahääletuse tulemusena eelistaksid eestlased iseseisvat riiki nagu põhjanaabritel.” Üks väitleja väidab, et rahvahääletuse tulemus ei olevat valitsuse jaoks siduv, ja küllap nii ongi. USA eksvälisminister, NATO laienemise üks arhitekte Madeleine Albright on Postimehele antud intervjuus teatanud: “Kõigile NATO riikidele on oluline mõista, et liikmestaatus pole kingitus, vaid vastutus. See on jagatud vastutus üksteist kaitsta.” Siia ongi koer maetud. Kaitseminister Sven Mikser on küll deklareerinud, et ohverdamiseks ei vii me Iraaki ühtegi eestlast ega hakka kunagi kõrbelahingutesse saatma kahuriliha, aga kus on sellekohased garantiid? Jaak Allik küsis temaga diskuteerides, kelle vastu me võiksime vajada NATO abi, kui NATO-st koos oma liitlastega on rahvusvahelise terrorismiga võideldes saanud Venemaa parimad sõbrad. Ja ega konkreetset vaenlast, “tõenäolist vastast” kipugi Eestis keegi enam nimetama. Pigem küsib nii mõnigi, kas Eesti riigile ja rahvale NATO vihmavarju alla pugemine ja seal viibimine meie sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemise tingimustes liiga kulukaks, liiga kalliks maksma ei lähe. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||