|
||||
Nr 43 (601) Neljapäev, 14. november 2002 |
||||
|
Arhiiv |
“Tulge koju, hingekesed, tulge koju, hingekesed, tulge…./ Lepatriinu teadis teed ühest ilmast teise/ nii võis ta eksinule koduteed näidata/ Surnute hinged usuti käivat elavatel külas - - - Vahekord lepatriinude ja inimeste ja surnute ja elavate vahel on siiski keerulisem - - - eesti rahvas ajas oma hinged ära, ajas ise ja laskis pastoritel ja pappidel ajada - - - Vabadus, mida saab osta ja müüa, maksab allkirja ja veel midagi, midagi väga väikest, hinge, hingekese, sellesama tillukese hingekese, kes elas pärnapuus või kadakas või reheahju taga…” Nõnda on kirjutanud Jaan Kaplinski oma poeemis “Hinge tagasitulek”, mis ilmus rohkem kui 10 aastat tagasi. Kümmekond aastat oleme süüdanud hingedepäeval aknal küünla, kümmekond aastat oleme rääkinud vaikuse ja järelemõtlemise ajast. Ent küünlaid on aastast aastasse üha vähem, koduteed on üha rohkem umbe tuisanud. Eesti asjad on nüüd hoopis teised, räägitakse sellest, et Tallinna südalinn on isegi päise päeva ajal kõndijale ohtlik, (enamasti muukeelsed) narkonäljased võivad kus tahes keda tahes ohvriks valida. Politseijuhid loevad protsente, mis peaksid tõestama, et asjad ei olevatki siiski väga hullud. Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonilepingus on lubatud sõlmida turvalisuse tagamise leping, valgustada kõik tänavad, arendada välja (keskaegsetes kostüümides) linnavahtide süsteem jne, jne. Neid kaugesse tulevikku haarduvaid lubadusi lugedes jääb paraku üsna kõhe tunne. Inimene vajab kaitset, vajab turvatunnet siin ja praegu, lepingute sõlmimine ja süsteemide loomine on kena küll, ent tavaline inimene ootab tegusat politseid, ootab seda, et valimiseelne lubatud nulltolerants kurikaelte suhtes tõesti teoks tehtaks. Või peab ootama, kuni 17 kuriteo asemel nädalas neid kümme kord rohkem saab? See ei ole enam ainuüksi Tallinna linna, nüüd on see juba kogu Eesti probleem, on ju Tallinn juhtumisi siiski selle väikese, ent tubli ja kangesti Euroopasse kippuva riigi pealinn. Minevikku vaatamine, eelkäijatega mõttesideme otsimine on tänase päeva valude kõrval muidugimõista midagi väheolulist. Või kas ikka on? Ehk just vastupidi. Ehk oleks tänane päev rahulikum ja sisurikkam, kui oskaksime ja tahaksime olnut ja olevat tihedamalt siduda, tajuda ennast ühe suure ahela lülina. Oli isadepäev. On seegi üks uuema aja pruuk. Vanemad inimesed on emadepäeva küll pidanud, lilli ja luuletusi emale pühendanud. Isad tegid tööd ja hoidsid elujärge, suuri sõnu selle kohta ei tehtud. Ent aeg on muutunud. Küsige õpetajatelt, kui palju on klassis neid lapsi, kellel on isa. Üksikemad, purunenud perekonnad on aja märk. Seekõrval on lohutav näha noori mehi lastega jõustruktuuride korraldatud isadepäeva üritusel. On meeldiv Eesti Naisliidu traditsioon valida aasta isa. Võib vaielda valiku põhimõtte üle — isa, kes on kasvatanud vähemalt kaks last, niisiis üks emmele, teine issile, järjekestvuseks, rahva püsimajäämiseks on seda aga liiga vähe. Ei ole tegelikult selge seegi, mida aasta isa aunimetus kaasa peaks tooma. Tänavu anti see tiitel juba viiendat korda. Kes olid eelmised neli? Ega ei mäleta küll. Ei mäleta seepärast, et pärast isadepäeva lillekimpe ei ole neid nelja meest kusagil kuulda-näha olnud. Vaevalt on see nende endi viga, pigem on tegu lõpuni läbi mõtlemata mängureeglitega. Tänavu sai aasta isaks Estonia teatri kunstiline juht Arne Mikk, kolme poja isa, seitsmekordne vanaisa. Tahaks uskuda, et tema oskab selle tiitli kõlama panna, et läbi aasta oleks ka ühiskonnas tunda, kui oluline osa on inimese igapäevaelus täita tema perel, kui oluline koht on pereelus isal. Sest siiani… jah, isadepäeva kontsert oli meeleolukas, kõned kaunisõnalised. Kaitseväelased, piirivalvurid, politseinikud, päästjad ja kaitseliitlased tõid perepäevale rohkem kui 100 last Keila SOS-lastekülast, Haiba, Kopli ja Tallinna lastekodust ning Lilleküla turvakeskusest. Igaüks sai endale tolleks päevaks asendusisa. Muidugi pole pidupäeval paslik halbadest asjadest rääkida, kuid lastekodudest, tänavalastest, vanemate hoole ja armastuseta kasvavatest lastest ei saanud mööda paraku ei Ingrid Rüütel ega Siiri Oviir oma kõnes. Kõik on kõigega seotud — hingedeaeg ja enne meid olnud, küünlad koduakendel ning asendusvanemad, asendusväärtused, mänguisad ja elu mängimine. Kõik kokku üks suur nõiaring, millest väljamurdmine — on see üldse ühele väikesele rahvale jõudu mööda? IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||