|
||||
Nr 42 (600) Neljapäev, 7. november 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Pensionidega seostuv on oluline igale inimesele ja pensioniprobleemistik tõuseb aeg-ajalt kogu ühiskonna tähelepanu keskmesse. Nõnda oli see ka oktoobrikuu viimastel päevadel, kui nii ajalehed kui ka TV-kanalid tegid lausa iga päev vahekokkuvõtteid teise pensionisambaga liitunute arvust. 31. oktoobri õhtuks sai neid kokku 207 200. See on ligemale poole rohkem, kui esialgu prognoositi. II sambaga liitunute hulgas oli teatavasti ka küllaltki hulgaliselt üle 46-aastasi inimesi, kellest vahepeal oletati, et nad ei tunnegi II samba vastu erilist huvi ning lepivad hoopis I, s.o riikliku pensioni sambaga. Järgmise aasta riigieelarve eelnõu koostajad on esialgu arvestanud 100 000 liitujaga, kellele riik oleks pidanud hinnanguliselt juurde maksma 384 miljonit krooni. Et eelarvevaidlustes ei läinud korda valitsuse eelarvet tasakaalu viia, otsustati eelarve selle summa võrra miinusesse jätta. Aga arvestades, et pensionifondiga on liitunud oodatust kaks korda rohkem inimesi, võib tuleval aastal pensionireformist tingitud puudujääk ulatuda koguni 700 miljoni kroonini. Selle puudujäägi katmiseks vajalikud vahendid on võimalik kokku saada üksnes sel teel, et valitsus kärbiks ministeeriumide kaupa kõiki oma muid kulutusi kokku umbes 300 miljoni krooni ulatuses. Pidades silmas, et järgnevatel aastatel võib kogumispensioniga liitujate arv kasvada kuni 450 000 inimeseni, tõuseb oluliselt ka riigi kohustus pensionikassa ees. Asjatundjate arvates pole mitme miljardi kroonini kasvavat lisakohustust mõttekas katta üksnes välislaenu või erakorraliste tulude arvelt, vaid selleks peaks riik kärpima ka oma kulutusi. Pensionireform võib prognooside kohaselt esimest efekti anda paarikümne aasta pärast, kui teise sambaga liitunud hakkavad pensionile jääma ning samal ajal hakkab väiksemaks jääma ka üksnes esimesest sambast pensioni saavate inimeste arv. Riiklik pensioniiga on Eestis tõusnud alates 1994. aastast, siis alustati tasemelt 55 aastat naistele ja 60 aastat meestele. Nüüdseks on meeste pensioniiga 63, naistel 58,5 aastat. Meeste pensioniiga praegu enam edasi ei tõuse, aga naistel nihkub see vanusepiir vähehaaval edasi ning jõuab meestega samale tasemele 2016. aastal. Eestis on pensioniiga madalam kui Lääne-Euroopa riikides, kuid ka keskmine eluiga on meil mõnevõrra lühem. Analüütik Lauri Leppik on sellega seoses hiljuti kirjutanud, et Läänest eristab meid oluliselt meeste ja naiste keskmise eluea suur erinevus. Kuid nagu rahvastikustatistika näitab, on keskmine eluiga Eestiski hakanud pikenema. Igast sajast sündinud mehest elab pensionieani praegu 60, igast sajast naisest 88. Selle näitarvu valguses on meeste praegune pensioniiga sisuliselt samaväärne 1994. aastal kehtinud kolm aastat madalama pensionieaga. Et töötegijate arv elanikkonna keskmise vanuse suurenedes muutub pensionisaajate arvuga võrreldes aina väiksemaks, on Eestiski räägitud vajadusest meilgi pensioniiga tõstma hakata. Mõistagi ei toimu sellised muutused paugupealt ning praegused neljakümneaastased ja vanemad saavad pensionile jääda praegu seaduses märgitud ajal. Kolmekümneaastased ja nooremad ei või aga päris kindlad olla, et nende õigus riiklikule pensionile saaks alata 63-aastaselt, vaid mõned aastad hiljem. 2 + 4 = 6 Teise pensionisambaga seoses on kohane täpsustada, et selle sambaga liitunu kuupalgast hakatakse suunama 2 protsenti tema pensioniks ja riik lisavat sellele omalt poolt veel 4 protsenti. Nõnda teeb see siis 6 protsendi suuruse summa igas kuus inimese isiklikule pensioniarvele. Siinkohal on vaja aga täpsustada: riik võtab (kärbib?) need 4 protsenti tegelikult sellest pensionifondist, mis koguneb kõigi praeguste palgasaajate töötasult makstavast 20 protsendist. Pensionäride organisatsioonid on avaldanud kahtlust, muret ja koguni protesti selle pärast, et pensionifondi seesugune koormamine aeglustab nende pensionide kasvu, mille suhe keskmisesse palgasse nagunii kogu aja langeb. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||