|
||||
Nr 41 (599) Neljapäev, 31. oktoober 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Miks juhtus Moskvas see, mis juhtus? Kas Eestil on sellega mingit pistmist? Eks ikka on, sellest annab märku kas või see, et Eestis on tegutsenud Tšetšeenia põgenike abistamise initsiatiivgrupp, Riigikogus on Tšetšeenia toetusgrupp, Tartus asub Tšetšeenia endise presidendi Dudajevi tuba jne. Seega võib arvata, et ühel või teisel eestimaalasel on Moskvas toimunu suhtes oma arvamus. Tõesti, seda on viimastel päevadel küllalt energiliselt välja öeldud — omavahelistes vestlustes, Kuku-raadio vestlussaadetes, mõnedes telesaadetes. Fakte juba enam-vähem teame — Vene eriüksused ründasid laupäeva hommikul Moskva teatrimaja, vabastades pantvangid ja tappes enamiku pantvangivõtjaist. Surma sai umbes poolsada vabadusvõitlejat, enesetapjat, sõdurit, terroristi, bandiiti, relvastatud jätist — kuidas keegi neid inimesi oma seisundist ja arusaamadest lähtudes nimetab. Pantvange on surnud kaugelt rohkem kui sada. Operatsiooni käigus kasutati mingit närvigaasi, kuigi ametlik Moskva on vaid teatanud, et rünnakul rakendatud erimeetmeid. Info vabale levikule on seatud mitmeid tõkkeid, millest läbi murda pole olnud lihtne — mingi enam-vähem laiema pildi sai erinevate maade tele- ja raadiokanaleid jälgides, kuid needki tegid pigem reportaaže kui analüüsisid, miks on saanud selline olukord tekkida. Heitkem seepärast lühipilk minevikku. Tšetšeenia on oma ajaloos üle elanud meeletuid repressioone, millest nn nõukogude ajal läbi tsensuuritõkete meieni praktiliselt midagi ei jõudnud — näiteks allakirjutanu kuulis üht-teist alles ülikoolipõlves ühelt uhkelt, sirgeseljaliselt tšetšeeni noormehelt. Ja nüüd võib ka ajalooraamatutest teada saada sellistest tähistest: 1864, 1877 — Tsaari-Venemaa surub veriselt maha tšetšeenide võitluse vabaduse eest. 1929, 1940 — tšetšeenid tõusevad Nõukogude Venemaa vastu üles, ülestõus lämmatatakse. 1944 — kogu tšetšeeni rahvas küüditatakse Stalini käsul Siberisse ja Kasahstani. Pärast 13-aastast eksiiliperioodi lubab Hruštšov nad kodumaale tagasi. 1970-ndad aastad — Nõukogude Liit kehtestab Groznõis rahutuste tõttu öise liikumiskeelu. 1990 — Tšetšeenia rahvuslik konverents Groznõis, tšetšeenid kuulutavad end iseseisvaks. 1991 — referendum, iseseisvusdeklaratsioon ning presidendivalimised, riigi etteotsa valitakse kindral Džohhar Dudajev, Tartus Raadil asunud kaugpommitajate lennuväekoondise ülem. 1994 — algab I Tšetšeenia sõda, kus Venemaa saab esmakordselt ajaloos lüüa. 1996 — venelased tapavad president Džohhar Dudajevi. Uue presidendi Aslan Mashadovi ja Venemaa riigipea Boriss Jeltsini vahel sõlmitakse vaherahu. 1999 — algab II Tšetšeenia sõda, mis on nõudnud tuhandeid inimelusid ning mõjutanud pöördumatult traditsioonilisi religioosseid ja perekondlikke sidemeid. Sõja lõpetamist ja Vene vägede väljaviimist nõudsidki Moskvas pantvange võtnud inimesed (vabadusvõitlejad, enesetapjad, sõdurid, terroristid, bandiidid, relvastatud jätised — kuidas keegi neid oma seisundist sõltuvalt ainuüksi viimase nädala jooksul on nimetanud). Teatrisse suletud pantvangide vabastamise ainsaks teeks pidas K-komando juht Lembit Kolk tšetšeenide nõudmiste rahuldamist ning sõjategevuse lõpetamist: “Tšetšeenid on nurka aetud, neil ei ole valikut. Nad on väljas oma maa eest,” ütles Lembit Kolk. Läks siiski teisiti. Mis saab edasi? ÜRO inimõiguste komisjon on juba aastaid tagasi vastu võtnud resolutsiooni, mis taunib Venemaad inimõiguste rikkumise pärast Tšetšeenias. Resolutsiooni esitas Euroopa Liit ja selles avaldatakse “sügavat muret jätkuva vägivalla pärast Tšetšeenia vabariigis /---/, eriti rünnakute pärast tsiviilisikute vastu, mis on viinud tõsise humanitaarolukorrani”. Nimelt on Tšetšeenia elanikkond kahe Venemaaga peetud sõja käigus vähenenud väidetavalt peaaegu poole võrra — kui 1990-ndate aastate alguses oli tšetšeene 1,2 miljonit, siis praeguseks arvatakse neid oma kodumaal olevat vaevalt 700 000. Venemaale tundub Tšetšeenia olevat lihtsalt mingi maa-ala, kuhu miskipärast on kogunenud terroristid, kes sealt aeg-ajalt üle piiri tulevad ja oma kurje tegusid teevad. Ka Moskvas toimunud tragöödia ajal ei tahtnud Venemaa ametlik pool midagi kuulda tšetšeenide iseseisvusnõuetest ega olnud valmis sel teemal sõnagi rääkima. Alles tagantjärele võtsid mõned poliitikud (Nemtsov, Lužkov, Hakamada, meil rohkem lauljana tuntud Kobzon) ühes Moskva telejaama debatis jututeemaks olukorra Tšetšeenias, kusjuures aeg-ajalt kostsid sõnad referendum, konstitutsioon, rahva vaba valik. Iseseisvus on rahva loomulik õigus, tal on õigus enesemääramisele — nii on kirjas ÜRO hartas kui demokraatliku maailmakorralduse põhidokumendis. Enesemääramine tähendab rahva võimalust kujundada oma ajalugu ise ka juhul, kui ta on annekteeritud ja elab võõrvõimu all. Eestil (taas)iseseisvumine õnnestus, Tšetšeenial on palju raskem, sest Venemaa kajastab Tšetšeenias toimuvat kui oma siseasja, mida tal on õigus lahendada oma äranägemise järgi. Karta on, et nüüd, pärast Moskvas toimunud tragöödiat on Venemaal veelgi vabamad käed ning linnade ja külade maatasa tegemine Tšetšeenias jätkub. Miks siis ikkagi nii väikese territooriumi ja nii väikese rahva ümber käib nii kõva madin? Mõnede väidete kohaselt seepärast, et risti läbi Tšetšeenia ja selle pealinna Groznõi läheb naftatoru, mille kaudu pumbatakse Aserbaidžaani naftat Musta mere äärde Novorossiiskisse. Loomulikult ei taha Venemaa kontrolli selle kullasoone üle kaotada. Mõned Riigikogu liikmed on avaldanud lootust, et Moskvas toimunud tragöödia ei muuda Lääne suhtumist ega anna Venemaale Tšetšeenias täiesti vabu käsi. Aeg näitab. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||