|
||||
Nr 40 (598) Neljapäev, 24. oktoober 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Vigane metoodika? Juba mitu-setu nädalat enne kohalike volikogude valimisi hakkas rahvaküsitlustest aimuma, et Rahvaerakond Mõõdukad peaks olema valmis üpriski kesisteks valimistulemusteks. Aga seeasemel, et sotsioloogide arvamusavaldustest asjalikke järeldusi teha, võttis esimõõdukas Toomas-Hendrik Ilves hoopistükkis nõngelt üleoleva hoiaku: küsitlejate metoodika olevat ilmselgelt vildak ega kajastavat oodatavat valimistulemust õigesti. Seesugust juttu ajas mees veel ka lausa valimiste eelõhtul. Ometi adus nii mõnigi mõõdukast Tallinna linnavolikogusse kandideerija, et mõõdukad pole viimastel kuudel valijaskonna ees usaldusväärselt käitunud ning nende väljavaated valituks osutuda on kehvapoolsed; sestap püüti olukorra mingilgi moel päästmiseks mõnel pool otse desperaadolikke samme astuda. Tõnu Heidov ja Märt Sults võtsid kätte ning tegid lausa valimispäeval Tallinnas Balti jaama turu väravas tasuta loterii ning propagandat plakatiga. Valimiste eel püüdsid Mõõdukad oma pahaendelisi valimisperspektiive mahendada sellega, et avaldasid paljutiraažilistes ajalehtedes erakonna juhtfiguuride suuri fotosid. Erakonna aseesimees Nestor püüdis mitmel pool esineda kui tööpuuduse efektiivne likvideerija. Sisuldasa on Mõõdukad ju puhtideoloogiliseltki vaata et suluseisus, sest sõnades (ideoloogias) on sotsiaaldemokraadid meilgi tegutsemas-võitlemas justkui töövõtjate huvide eest, aga tegelikult sõltutakse saatuslikul määral ikkagi tööandjatest ning nende finantsidest. Ning mitte eriti kohatu pole siinkohal lisada sedagi fakti, et möödunud talvel oli mõõdukast sotsiaalminister Nestor see mees, kes seisis jäärapäiselt ihu ja hingega ametnikekeskse, kuid ülimalt lihtrahvavastase maakonnahaiglate likvideerimisreformi eesotsas. Mitmes maakonnas oleks maarahvale arstiabi vägagi raskesti kättesaadavaks muudetud. Seepärast polegi midagi imeks panna, et Mõõdukad valimistel nigelalt esinesid ning Tallinna volikogusse ei pääsenudki. Julgesid olla… rumalavõitu Keskerakonna valimisedu (Tallinnas 32 kohta 63-st) üks peapõhjusi oli ikkagi vaieldamatult selle erakonna vägagi kandev sotsiaalprogramm. Aga peale Mõõdukate Tallinna linnavolikogust välja jäänud Isamaaliidu sotsiaalsfääri puutuvad lubadused-pakkumised olid heitlikult ebajärjekindlad, eriti veel siis, kui silmas pidada selle erakonna eelmiste valimiste ning peaminister Mart Laari üsnagi pika valitsemisaja sotsiaalalasse suunatud saavutusi ja saavutamatusi. Sest kuidas saaks mäluga ja mõtlev valija kuigivõrd tõsiselt võtta suurustavat pakkumist “Tuhat krooni igale lapsele kuus!”, kui M. Laar kogu oma peaministriks oleku aja vältel laste käekäigu pärast kuigivõrd muretseda ei suvatsenud? Seesugune valimiseelne loosungipüstitus oli pehmelt öeldes rumalavõitu. Sedasama peaksin õigupoolest nentima ka näiteks kas või endise teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni valimisslogani “Julgen olla tegija” kohta, sest meenub ju eksminister Jürgensoni saavutusbiograafiaga seoses eeskätt Lõuna- ja Kagu-Eestis tunamullu talvel tekkinud pilkeväljend “Toivo tort”. Selle “tordi” all mõtlesin sealkandis käigust ära jäetud rongide asemele liiklemiseks sulavast lumest ja kruusast Jürgensoni “targal” tahtel lagunevatele teedele talvepakasega kuhjatud ning kevadepoole sulama hakanud mitmekihilist, teedeehituses enneolematut körtjat moodustist. Teiste Isamaaliidust Tallinna linnavolikogusse edutult pürginute sloganid (“Julgen olla ema”, “Julgen olla nõudlik”, “Julgen olla venelane”…) ei suutnud varjata madalseisu Isamaaliidu ideoloogias. Pigem andsid nad sellest tunnistust. Ning kohati vägagi armetu esinemine valimistel on selle väite tõestus. * * * Valimistel pääses maksvusele valijate tahe. Tehkem järeldused kõrgeima võimu tahteavaldustest — igaüks seesuguse, mis tal paremini edasi tegutseda ja areneda võimaldaks. ANTS TAMME
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||