|
||||
Nr 39 (597) Neljapäev, 17. oktoober 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Minna või mitte minna? Muidugi minna, muidugi valida! Miks valida? Sest kui meie ei vali, valivad teised. Kohalikel valimistel ei ole ju suur osa valijatest Eesti kodanikud. Kui ei vali meie, valivad nemad. Keda valida? Usaldada saab ikkagi vaid seda, kes pole teid (ega ka teisi) petnud — kelle kohta võib öelda, et ta on aus, vaimselt vormis, tark, oskab sõna pidada ja ajab oma joont. Paljukest meil selliseid inimesi oma linnas või vallas leidub? Juba võimu võlusid maitsnud poliitikute suhtes on meil arvamus olemas — teame üldjoontes, kelle huvidest lähtudes nad valda või linna on juhtinud, kas on lähtutud (välismaiste) äriettevõtete, elanike või iseenda huvidest. Kohalikel valimistel jõuab volikokku see, kes rohkem hääli kogub. “Vanade tegijatega” on asi lihtsam, aga kuidas mõistatada, ennustada, mida suudaksid võimule tulles “uued tegijad” oma “uue poliitikaga”? Võib muidugi lugeda kohvipaksu pealt, analüüsida poliitiku erakonna programmi ja valimislubadusi. Aga lubama on meistrid peaaegu kõik — ei tule ükski kandidaat lagedale sõnadega: “Ma ei luba midagi, valige mind!” Esindatud on kõik — valimisliidud, erakonnad, isegi mõned üksikkandidaadid. Pangem siis pead tööle, mõelgem-analüüsigem, mida head-paremat meile lubatakse, ja püüdkem mitte lasta endale kärbseid pähe ajada. Ärgem olgem manipuleeritavad, kuigi valijate meelitamiseks-keelitamiseks on suuremad erakonnad reklaamitegijatele välja jaganud väidetavalt rohkem kui 30 miljonit krooni. Alles möödunud aasta lõpus asutatud erakond Res Publica kulutab valimisreklaamile ligi seitse miljonit krooni. Umbes samas mahus on olnud ka Keskerakonna valimiseelarve, vähemalt teatas erakonna pressiesindaja mõni aeg tagasi, et neil kulub valimistele 5–7 miljonit krooni. Oluline on ka see, et võimuerakonnana on Keskerakonnal kasutada nn administratiivne ressurss. Isamaaliidu kohalike valimiste kampaania ja sealt edasi Riigikogu valimisteks valmistumine maksab eelarve järgi 5,4 miljonit krooni. Reformierakonna kampaania maksumuseks kohalikel valimistel oli kavandatud samuti üle 5 miljoni, Mõõdukatel 3,5 miljonit krooni. Eestimaa Rahvaliidu valimiskampaania eelarveks on märgitud 2,7 miljonit krooni. Mida kõike selle raha eest saab? Politoloog Rein Taagepera on eelmiste valimiste eel öelnud, et keskmine Tallinna ärimees võib soovi korral mõnegi valla valimised osta saja pudeli viina eest või lubaduse eest solgiveetoru paigaldada. Taagepera hoiatas: “Valida tuleb ausaid inimesi ja olla ise aus. Häält viinapudeli eest müüa või midagi muud sellist teha ei ole aus.” Viinapudeli pakkujaid käib siiski juba harva ringi, peamine propaganda käib televisiooni, raadio, väli- ja trükireklaami ning mitmesuguste massiürituste kaudu. Suur osa valimiskampaaniale mõeldud rahast on kulunud Tallinnas — isegi muidu maarahvalähedane Eestimaa Rahvaliit võttis bussid-trammid ning välireklaami oma seisukohtade esitlemiseks appi. Mitme erakonna valimislubaduste täitmine on suuresti riigi, mitte kohaliku võimu pädevuses. Nii jääbki mõnikord tunne, justkui oleksid käes juba Riigikogu, mitte kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Mõne nädala eest korraldas Eesti mittetulundusühenduste ümarlaua esinduskogu Tallinnas kohalikel valimistel kandideerivate erakondade avaliku kuulamise, et saada ülevaade suhtumisest kodanikeühendustesse. Kõigi suuremate erakondade esindajad kinnitasid, et peavad vajalikuks kodanikeühiskonna arengut ja sellekohase kontseptsiooni arutamist Riigikogu tasemel. Peeti vajalikuks nõukodade loomist kohalike omavalitsuste juurde ja ühenduste kaasamist avalik-õigusliku ringhäälingu tegevusse, kultuuriseltside toetamist, kuritegevuse, narkomaania ja alkoholismi ennetamisega tegelevate ühenduste riiklikku rahastamist, korteriühistute aitamist, noorte, pensionäride jt organisatsioonide toetamist, mittetulundusühingutele ruumide tasuta rendile andmist ja neile teenuste tellimist. Oleks tore küll, kui need lubadused täituksid. Igatahes on pilgud pööratud nüüd oma linna raekojale või vallavalitsuse hoonetele, mida on juba küllalt palju klantsitud, remonditud, korraliku sidetehnikaga varustatud. Ehk on nüüd ametnikel rohkem võimalusi pühenduda elanike igapäevamuredele — tööpuudusele, toimetulekuraskustele, sotsiaal- ja tervishoiuteenustele... Eesti riigi ametnike kaader on ka kohalikul tasandil juba küllalt professionaalne. Nüüd tuleb valida neile head teenäitajad. Kaalugem ühe või teise kandidaadi, ühe või teise erakonna või valimisliidu lubadusi, tegusid ja tegematajätmisi ning tehkem oma otsus! Meie valikust oleneb nii mõndagi. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||