|
||||
Nr 38 (596) Neljapäev, 10. oktoober 2002 |
||||
Arhiiv |
See on nagu loodusseadus, et teatud aja tagant tõuseb ajakirjanduse huvikeskmesse pensionär kui nähtus. Äkki avastatakse, et vanemate kui 60-aastaste inimeste arv on viimastel aastatel jõudsalt suurenenud, praegu moodustab see juba 20 % rahvastikust. Ja kuigi pensioniiga on tõusnud, jääb pensionide kasv keskmise palga tõusust oluliselt maha. Et sotsiaalmaksu suurendamist ei söanda ükski poliitik lahenduseks pakkuda, on sotsiaalkindlustuse analüütikud pidanud ainsaks abivahendiks pensioniea tõstmist. Praegu saavad Eestis naised pensionile 60-, mehed 63-aastaselt, kusjuures aegapidi on kavas tõsta ka naiste pensioniiga 63. eluaastani. Vene ajal oli naiste pensionivanus 55 ja meestel 60 aastat. Praegu jääb eakail n.-ö iseendale elamise aeg tunduvalt lühemaks. Iseasi, kuidas sellesse suhtuda. Sotsiaalministeeriumi andmeil (2000.a) töötas 60–64-aastastest meestest 49 %, naistest 26 %. See on ligi kolmandiku võrra rohkem kui teistes Balti riikides ja just seetõttu usuvad eksperdid, et pensioniea kergitamine läheb meil suhteliselt valutult. Eeskujuks tuuakse need Euroopa riigid, kus pensionile jäämise iga on mitu aastat hilisem kui meil — Taanis, Islandil, Norras 67, Iirimaal 66, paljudes Lõuna-Euroopa riikides 65 a nii meestel kui ka naistel. Paraku ei näita need arvud midagi. 2000. aastal jäid mehed pensionile 62-aastaselt, niisiis ei tõesta too 49 % töötavaid mehi veel mitte kui midagi — vähemasti mitte seda, et pooled kuni 64-aastased mehed pensionieas väga tublid ja töökad olid, pigem seda, et õnneks ei olnud kõik vanemad mehed töötud. Pensioniea tõstmise kasuks räägib muidugi too kõnekas fakt, et kui praegu maksab ühele pensionärile pensioni 1,53 töötajat, siis kümne aasta pärast on see suhtarv tunduvalt halvem. Kui pensioniiga jääb samaks ja töötegijaid ei lisandu, on 50 aasta pärast suhe 1:1. Iga maksumaksja kohta üks pensionär. Pool sajandit on pikk aeg, tänase tarkusega ei oska tulevasi protsesse ega olusid ette aimata. Praegu aga näib pensioniea tõus 70. aastani küll kurja naljana. Meeste keskmiseks elueaks loetakse praegu 65 aastat, naistel 75. Sisuliselt tähendab see ju nukrat tõde, et paljud mehed ja naisedki ei ela pensionieani, paljud ei jõua aga saabuvat töövabadust nautida, haigused ja tervisehädad on selleks ajaks jõudeelu rõõmudest tugevamad. Minister Siiri Oviir meenutab, et meie tänane ja homne pensionär tuleb sõdadest ja okupatsioonist laastatud ühiskonnast, tema keskmine eluiga on madalam kui mujal Euroopa riikides. Samas toetab minister pensioniealiste inimeste tööl käimist. “Töötavad need pensionärid ju sündimata jäänud laste eest,” rõhutab ta. Nõnda see siiski ei ole. Veel paarkümmend aastat tagasi sündimata jäänud lapsed ühiskonnas mureküsimus ei olnud, sündimata jäävad lapsed just Eesti Vabariigis. Miks see nõnda on, selle üle on aru pidanud rahvastikuteadlased ja sotsioloogid, poliitikud ning lihtsalt Eesti rahva homse päeva eest muretsejad. Ei ole leitud ei üht ja ainukest tõde, ei ka retsepti, mis Eesti taas täishällide maaks muudaks. Siiani ei ole ju sündimata jäänud lapsed see ainus valuprobleem, praegu on valusamgi see, et meil ei ole mitte tööjõupuudus, vaid tööpuudus — see tähendab tööjõu ülejääki. See aga tähendab omakorda üldist ebakindlust nii pere loomisel kui ka laste sünnitamisel. Eestlaste suitsiidilembust on rõhutatud aastaid. Viimased nädalad peaksid tõsiselt mõtlema panema kõiki neid, kellest oleneb rahva heaolu sõna kõige laiemas mõttes. Vabasurma otsinud noored mehed, teiste noorte arulage autorallitamine, alkoholi- ja narkootikumilembus on tegelikult kõik ühe-sama medali pooled. Üliõpilasorganisatsioonide juhid kinnitavad, et tudengid on stressis. Tõepoolest, kui noor inimene korraga tunneb, et see, mille nimel ülikooli mindi, eriala õppimine nimelt, on kõrvaliseks jäämas, et toimetulek nõuab töö otsimist või ränga laenu võtmist, kui su kõrgharidus on ainuüksi sinu enda, mitte su riigi ja rahva tulevikuhuvi, võib tee korraga ees püsti tõusta küll. See ongi too ebakindlus homse ees, sündimata lapsed, loomata pered, mille taga on maksumaksjate-töötegijate vähenemine. Lisaks ühiskonna tegelik vananemine, mis iseloomustab praegu kõiki Õhtumaid. Kerkiv pensioniiga oleks vaid habras õlekõrreke, mille toel ükski ühiskond kaua püsti ei püsi. XIX sajandi eluolu, suuri peresid, vanaema vokivurina saatel tähti õppivaid lapselapsi, kõike seda olnud ja kadunud maailma ei too tagasi enam miski. Kolmeteistkümmet last, kellest mõni ikka ellu jääb ja inimeseks kasvab, ei too kured meie peredesse enam ka mitte. Just seepärast ei ole arukas tulevikumurede murdmist alustada pensioniea liigutamisest ega pensionäridest üldse mitte. Fookuses ei peaks olema rahvastiku vananemine, vaid ennekõike selle noorem ja noorim osa — lapsed, õppurid. Need, kellest oleneb homne päev. Kui neile suudetakse elujulgust anda, kui nemad tunnevad, et nad on riigi kodanikena tollele riigile olulised, siis ja ainult siis võib loota, et töötegijaid ei pea kusagilt palmidemaalt Eestisse kutsuma ning eakas saab normaalse pensioni ega pea 100. sünnipäevani tööd rügama. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||