|
||||
Nr 36 (594) Neljapäev, 19. september 2002 |
||||
Arhiiv |
Visiidi- ja voodipäevatasust
Eesti Haiglate Liit peab vajalikuks rakendada alates 1. oktoobrist kõigis raviasutustes visiidi- ja voodipäevatasu, milleks annab võimaluse uus ravikindlustuse seadus, mis aga seda ette ei näe. 09.09.2002 teatas Eesti Haiglate Liit ETA-le, et 1. oktoobrist rakenduv ravikindlustuse seadus näeb ette visiiditasu 50 ja voodipäevatasu 25 krooni ulatuses kehtestamist. Tasu ei võeta lastelt, rasedatelt ja sünnitajatelt. Eesti Patsientide Esindusühingu juhatuse esimees Pille Ilves ütles aga ETA-le, et uus seadus mitte ei näe ette, vaid annab võimaluse visiidi- ja voodipäevatasu kehtestamiseks, kusjuures 50 ja 25 krooni on piirmäärad, mida ei tohi ületada. Voodipäevatasu ei tohi võtta rohkem kui kümne haiglas veedetud päeva eest, tasu suuruse peaks otsustama haigla nõukogu. Visiiditasu tohib võtta vaid eriarstiabil ja koduvisiitidel. Esmatasandi arstiabis — näiteks kui patsient läheb perearsti juurde — ei tohi visiiditasu võtta, samuti ei tohi visiiditasu võtta ka eriarst, kui ta töötab samas asutuses perearstiga, kes patsiendi eriarsti juurde suunas. Kui inimene läheb eriarsti juurde ilma saatekirjata, siis ei võta haigekassa endale kohustust selle eest maksta. Eesti Haiglate Liidu pressiteate kohaselt peab Liidu juhatus vajalikuks rakendada kõigis raviasutustes visiiditasu ja voodipäevatasu ravikindlustuse seaduses toodud piirangutega ja tasemel (visiiditasu 50 krooni, voodipäevatasu 25 krooni) alates seaduse jõustumisest 1. oktoobril. Haiglate Liit selgitas, et arstiabi kättesaadavus on viimasel ajal vähenenud seoses soodusravimite ja haigushüvitiste kasvuga eriarstiabi, ambulatoorse arstiabi, tervishoiutöötajate palkade jms arvelt ja haiglate eelarved on seoses püsikulude suurenemisega väga pingelised. Saadav lisaraha aitaks neid kulusid osaliselt katta. (Päevauudistest) 1. oktoobrist rakenduv ravikindlustusseadus võeti vastu südasuvel. Ilmselt mõeldi Toompeal sel ajal juba puhkusemõtteid ning praktiliselt kõiki puudutava seaduse sätteid ei analüüsitud piisavalt, ajuti tundub, et ei Riigikogu ega president süvenenud neisse üldse mitte. Hilisemad lahtirääkimised ja kommentaarid osutavad vaid sellele, mis uues on parem, kui vanas oli (või on näiliselt parem). Ebakohtadest on mööda mindud üldsõnalise rahustava jutuga. Nõnda on jäänud märkamata, et tavalisele inimesele on arstiabi märksa raskemini kättesaadavaks muudetud. Suvisel pressikonverentsil rõhutas sotsiaalminister Siiri Oviir, et haiglad võivad päevatasu kehtestada, kuid ei pea seda tegema. Miks peaksid nad raha võtmata jätma, kui seadus lubab? Eriarsti- ja haiglatasust on vabastatud lapsed, rasedad ja sünnitajad. Niisiis on taas hammasrataste vahele jäänud tavalised väikesepalgalised ja eakad, töötud ning puuetega inimesed, kes ju üldreeglina sagedamini arstiabi vajavad. Kellel teeb vaeva süda, kellel magu, kellel probleemid nägemise või kuulmisega, liigesed valutavad… Nüüd maksab iga käimine eriarsti juurde 50 krooni. Mõni peab tohtri juures käima palju kordi. Toimetulekupiir on 500 krooni. See tähendab, et toetust saab vaid see, kellel 1 kuu elamiseks (NB! — mitte söögiks, vaid elamiseks) alla 500 krooni kätte jääb. Kui see inimene peab paar korda eriarstil käima ja kümmekond päeva haiglas olema, kas antakse talle siis toetust, et ta ülejäänud päevad elatud saaks? Sotsiaalministeerium jäi vastuse võlgu. Selge on vaid see, et toimetulekutoetuse maksmisel ravikulusid arvesse ei võeta. Ei tasu meenutadagi, et ka hambaravi eest tuleb täiskasvanuil nüüdsest täies mahus endal maksta. Ei saa aru, mida tähendab, et haigekassa ei võta endale kohustust maksta, kui minnakse eriarsti juurde ilma perearsti saatekirjata. Teatavasti ei ole vaja saatekirja väga paljude eriarstide juurde. Kas nende käikude eest peab patsient igal juhul tasuma? Vahetevahel on toimetusse tulnud masendavaid kirju — vaesemad (vanemad, haiged) inimesed paluvad eutanaasiaseadust. Ei, mitte seepärast, et valud elu talumatuks on muutnud. Rahapuuduse pärast. Kui ikka kõht on täna tühi, homme tühi, riided lagunevad, üüri maksta ei suuda, siis saab ühel päeval kõigest siiber. Siis palutaksegi — aidake mul surra. Seni oleme neid kirju omamoodi äraspidise maailmapildi näitajaks pidanud. Kui aga Eesti riigi tervishoiupoliitika selles suunas edasi läheb, kuhu ta uue seadusega on suunatud, tähendab see, et paljudele, väga paljudele inimestele muutub arstiabi kättesaamatuks ja elugi talumatuks või väärtusetuks vähemasti. Haigekassa töö põhimõtteks on inimestevaheline solidaarsus. Ent ka sellel peavad olema mõistlikud piirid. Kui mõne haige ravimise eest makstakse kümneid tuhandeid, teised aga ei saa üldse abi, on miski väga valesti. President räägib ilusaid sõnu rahvuslikust leppest, samal ajal kui osa rahvast (vaesem osa) on lihtsalt hääbumisele määratud. Kas see ongi Eesti riigi taotlus? IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||