|
||||
Nr 34 (592) Neljapäev, 5. september 2002 |
||||
Arhiiv |
Ammuks see oli, kui anti teada, et on registrisse kantud Eesti Pensionäride Erakond, millel hingekirjas liikmeid 1028, niisiis tervenisti 28 inimest rohkem kui erakonnaks olemiseks ametlikult tarvis. Sellega oli lõpule jõudnud üks rohkem kui aasta kestnud töö, mille alguse juures seisis ka Videvik, küll üles kutsudes, küll sisseastumisavaldust trükkides, isegi avaldusi vastu võttes. Aeg läks, ligemale üheksasada Videvikku tulnud avaldust andsime loodava erakonna algatustoimkonnale. Nüüd on väidetud, et vähemalt 135 inimest on EPE nimekirja kantud nende endi teadmata, mõned olevat aga ammugi manalamail. Pahandus algas Türi piirkonnast, kus aastaid on innukalt tegutsenud Valter Mendelson. Tema see kurja juur olevatki, isegi inimeste avaldusi polevat ta suutnud üles leida. See jutt on nüüd küll veidi kummaline, avaldused saadeti ju teatavasti algatusrühmale, need ei tohikski olla ühegi aktivisti käes. Aga see selleks. Kummalisi segadusi on parteinimekirjadega ju varemgi olnud. Ei olnud see iidammu, kui paljud kunagi EPPE-sse kuulunud leidsid end Rahvaliidu nimekirjast, nimelt need, kes omaaegset EPPE ja Rahvaliidu kunstpaarituslikku ühinemist heaks ei kiitnud ning seepärast erakonnast välja astusid. Küllap läheb niisamuti ka nüüd, ainult selle vahega, et EPE liikmeskond on kriitilise piiri lähedal. Mida see pensionäridele sisuliselt tähendab? Kui omal ajal loodi Eesti Pensionäride ja Perede Erakond, oli ta esimene, kes koondas eakaid, aktiivsest tööst enamasti juba eemal seisvaid inimesi, kes siiski tahtsid veel Eesti elu kujundamisel kaasa rääkida ning eakatele olulisi ja ainuomaseid probleeme lahendada. Ja EPPE-l oli edu, küsitlused kinnitasid erakonna suurt populaarsust, EPPE esindajaid ning eakate huvide kaitsjaid sai Riigikokku ligemale pool tosinat. Aga aeg on muutunud. See tee, mis oli ainumõeldav toona, ei pruugi parim olla praegu. Erakond on poliitiline organisatsioon oma põhikirja ja programmiga. Millised on need pensioniealiste erihuvid, mis nõuavad erakonda? Ei tea. Muidugi on pensionäridel palju elueast, tervisest, argiasjust johtuvaid huvisid. Aga kõigil on. Otse loomulikult vajavad kõik kindlustunnet homse ees, lugupidavat suhtumist, sissetulekut, mis võimaldab ära elada. See ei ole veel poliitika, või õigemini — ka see on poliitika, kuid selline, mis puudutab kõiki hällist hauani. Praeguseks on eakate koondised peaaegu kõigis suuremates erakondades. Kes aktiivse poliitika vastu huvi tunneb, leiab ka erakonna, mille seisukohad on talle vastuvõetavad. Poliitiline maastik on korrastumas. Pisiparteid kaovad. Ainuüksi pensionitõusu eest võitlemiseks poliitilist parteid vaja ei ole. Seda enam, et aastaid on tegusalt eakate huvide kaitsel olnud Pensionäride Ühendus, tegutseb ka Pensionäride Liit. Kuigi kumbki neist ei ole poliitiline organisatsioon, on nemad igapäevatööga teinud just seda poliitikat, mis kaitseb eakate ainuomaseid huve — pensionide indekseerimine ja tõstmine, toimetulekupiiri määratlemine jne. Lähenevad valimised. Keda valida, peab otsustama igaüks ise. Tark on rohkem tegusid vaadata kui magusaid sõnu kuulata. Ja tark on teada, et eakate huvid on kaitstud ka siis, kui kaitstud on kõigi tavaliste kodanike huvid. Ka ilma vanainimeste oma parteita. IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||