|
||||
Nr 34 (592) Neljapäev, 5. september 2002 |
||||
Arhiiv |
Selle teema peale mõtlema ajendas mind hiljutine kohtumine ühe eakatega töötava Soome arstiga. Ta rääkis, et suur osa tööajast kulub lähedastele selgitamiseks, et vanainimese liigne abistamine on talle kahjulik ja lõpeb voodissejäämisega. Selle asemel, et jõuetuks jäänud emale toiduained koju tuua, peaks lapsed koos emaga poetee läbi käima ning leidma viisi, kuidas ema ise saaks poes käia. Soome on heaolumaa ja küllalt varakult pakutakse piltlikult öeldes karku või keppi, millele toetuda. Tekib küsimus, kas mitte liiga vara. Ehk saab veel ilma kepile toetumata poes ära käia? Mõnes mõttes on ka Tallinna linnavõimud sarnases olukorras. Eelmises lehes kirjutasin vajadusest arendada välja hooldust vajavate eakate vajadustele vastav teenuste struktuur — koduhooldus, sotsiaaleluruumid ja hooldekodud. Need on kahtlemata vajalikud, kuid paraku kõik linnaeelarvest väga palju raha nõudvad ettevõtmised. Usun, et kui suudame linna poolt toetada eakate enese aktiivsuse ning sotsiaalse sidususe säilitamist ja edendamist, kulub meil hooldekodudele ja koduhooldusele vähem raha. Tihti nähakse nii linnavolikogus kui ka linnavalitsuses, eriti eelarvet menetledes ja kõiki rahavajadusi kaaludes, eakaid ainult kui hooldust vajavaid inimesi. Pean vähemalt sama tähtsaks kui mitte tähtsamakski, et linnavolinikud ja ametnikud näeksid eakaid kui väärtust, kogukonnas olemasolevat ressurssi. Eakad ise suudavad teha ja teevadki väga palju aktiivsuse säilitamiseks ja edendamiseks. Viimastel aastatel on minu arvates eakate osalemine Tallinna eluolus märgatavalt suurenenud ja see teeb rõõmu. Linnaosade eakate päevakeskused ja kohalikud pensionäride ühendused on algatanud palju ettevõtmisi, mis on suunatud eakate sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele. Seda, et Eesti eakatel on suur oht olla sotsiaalselt tõrjutud, näitavad nii rahvusvahelised kui ka Eestis läbi viidud uuringud. Kõige enam tunnevad üksindust ehk moodsama sõnaga öeldes tõrjutust üksi elavad pensionärid. Kevadel Tallinna Pedagoogikaülikooli saalis eakate seenioriülikoolis esinemisele järgnenud kohtumisel oli heameel kuulda, et eneseabi ja nõustamise arendamise kaudu püüavad pensionäride ühendused jõuda just nende inimesteni, kes kodus üksindust tunnevad, ning neid aktiivsesse ühiskonnaellu kaasata. Pean seda, et kõik tallinlased, eriti eakamad, saaksid Tallinna arengus kaasa rääkida, väga tähtsaks. Eakamatel inimestel on suurem elukogemus ja see tasakaalustab noorte uljust ja riskide võtmist. Plaanime üha enam tähtsaid otsuseid teha rahvaküsitluste tulemusi arvestades ning soovime muuta need volikogule kohustuslikuks. Kuidas saavad linnavõimud eakate endi aktiivsuse ning sotsiaalse sidususe säilitamist ja edendamist toetada? Esiteks kavatseme säilitada toetused eakate sõidusoodustusteks, teatri- ja kontserdipiletite ostmiseks. Paraku hakkab selleks kuluma üha enam raha, sest eakate osakaal Tallinna elanikkonnas kasvab küll aeglaselt, aga see-eest pöördumatult ja paratamatult. Juba praegu kulub Tallinnas ühistranspordi dotatsiooniks ühe elaniku kohta 614 krooni (näiteks Tartu linnaeelarves on see summa 182 krooni). Elanikkonna vananemise tõttu peab muutuma linna infrastruktuur, mis paljuski oli välja ehitatud hoopis teistsugust rahvastiku vanusestruktuuri arvestades. Linnavõimud peavad aegsasti reageerima elanikkonna vananemisega ühiskonnas kaasnevatele muutustele. Teiseks näen just päevakeskuste võrgustikus seda struktuuri, mis eakate sotsiaalset sidusust säilitab. Linna asutustena toimivatesse päevakeskustesse peavad tulevikus saama ka liikumispuudega eakad, päevakeskuste baasil tuleb algatada rohkem piirkondlikke hoolekandeprojekte, mõtlen siinkohal just eakate enese- , naabri- ning sõbraabi tüüpi projekte. Märksõnaks võiks olla, et ükski piirkonna eakas ei tohi jääda tähelepanuta. Oleme selliseid projekte linnaeelarvest toetanud ning kavatseme seda ka edaspidi teha. Kolmandaks tahame senisest enam toetada niisuguseid mittetulundusühinguid, kes korraldavad üritusi eakatele inimestele. Lisaks ürituste toetamisele oleme võimaldanud eakate ühendustele kas tasuta või väga soodsalt (5–10 krooni ruutmeeter) rendipindu. Samuti saavad ühendused oma koosviibimisteks tasuta kasutada linnaosade päevakeskuste ruume. Kutsun eakaid üles aktiivsemalt linna ruume kasutama, selleks peab pöörduma vastava linnaosa valitsuse poole. Kindlasti leitakse vabu aegu ja sobivaid kohti. Nagu eelmises lehes, nii lõpetan ka seekord üleskutsega neid mõtteid oma sõprade, tuttavate ja lähedastega aktiivselt arutada. Andke linnavõimudele teada, kui teie arvates peaks kodukandis midagi teistmoodi tegema. Teie aktiivsest tegutsemisest oleneb, kuidas hakkab Tallinna linn kui tervik tulevikus eakate vajadustele vastama. Edgar Savisaar,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||