|
||||
Nr 33 (591) Neljapäev, 29. august 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Alates järgmisest aastast hakatakse meie koolides 27. jaanuaril tähistama holokausti päeva. Nagu on tunnistatud, võttis valitsus selle otsuse vastu “väljastpoolt tuleva soovituse” põhjal. Minu arvates on praeguse Eesti põhiprobleem see, et valitsejad kuulavad liialt välismaalt tulevaid “soovitusi”, mille järgi on välismaalaste omandisse läinud kasumit tootvad riigiettevõtted, minemas meie esiisade maa. Nüüd seatakse uute isandate käsul sisse ka uued ideoloogilis-religioossed pühad, mida ju holokausti päev sisuliselt on. Selgub, et lääne kultuuriruumi tähtsaim ühisväärtus on holokausti mäletamine. USA suursaadik Joseph DeThomas on meile ette heitnud, et eestlased peitvat holokausti suhtes pea liiva alla, nagu seisis Eesti Päevalehes. Just USA (saadiku) survel peavad ka minu lapsed hakkama koolis kuulama lugusid juutide “pühast hauast” Auschwitzist, kus repressioonidega kinnistatud legendi järgi olevat surnuks gaasitatud miljon või koguni neli miljonit juuti. Holokaust kui dogma Ehkki paljudes uurimustes on argumenteeritult kahtluse alla seatud mitte ainult müütiline “6 miljonit gaasitatud juuti”, vaid ekspertiiside abil tõestatud, et gaasikambreid ei eksisteerinud (Auschwitzi gaasikambri, mida turistidele demonstreeritakse, ehitasid pärast sõda Poola kommunistid), püsib holocaust kui dogma, kuigi tugevalt kõikudes, ikka veel jalgel. Briti tuntud ajaloolane David Irving kirjutas 1994. aastal, et II maailmasõja kaasnähtusest holokaustist on saanud selle sõja peasündmus, sõda ise on jäänud vaid kaasnähtuseks. Mida rohkem on II maailmasõjast möödas, seda rohkem räägitakse juute tabanud holokaustist ja unustatakse teised sõjasündmused. Kahtlejad repressiooni alla Holokaust on demokraatlikus Läänes pea ainuke teema, mille üle ei ole lubatud diskuteerida. Mitmes Euroopa riigis on see kriminaalkorras karistatav. Kui holokaustis kahtlejat ei panda vangi, siis saab ta külge antisemiidi jarlõki, mis tähendab töökoha kaotust ja majanduslikku laostumist. Šveitsi teadlane Jürgen Graf on kirjutanud raamatu “Holokaust luubi all”, mis ilmus mullu ka eesti keeles. See raamat, milles on ära toodud arvukalt holokausti-müüti kahtluse alla seadvaid fakte, ärritas mõjukaid juudiorganisatsioone niivõrd, et Šveitsi parlamendi seaduseparanduse alusel mõistis kohus revisionisti 1998. aastal 15 kuuks vanglasse. Pärast vabanemist emigreerus 17 võõrkeelt valdav J. Graf Valgevenesse, kus seni on võimalik sellise hella teemaga tegelda. Muidugi pole Graf ainus, keda on karistatud. “Miks vaba maailma ametlik ajalooteadus gaasikambreid nii metsiku vihaga kaitseb? Kas need kuuluvad inimkonna kultuuripärandi juurde nagu püramiidid ja Peetri kirik? Kas maailm oleks vähem ilus, kui poleks olnud Auschwitzi gaasikambreid, kus väidetavalt miljon kaitsetut juudi meest, naist ja last mürgitati sinihappega nagu kahjurputukad? Mis ajalooline tõde see on, mida peab kriminaalseadusega kaitsma?” küsib Jürgen Graf. Holokaust kui suur äri Jürgen Grafi esitatud küsimusele annab vastuse fakt, et Saksamaa on kuni 2000. aastani maksnud Iisraelile, sionistlikele organisatsioonidele ja üksikisikuile 110 miljardit marka trahviks Hitleri-aegse genotsiidipoliitika eest. Sellest summast on vaid murdosa läinud natsilaagrite ellujäänud vangidele. Peamine osa rahast maksti riigile, mida “massilise gaasitamise” ajal veel olemaski polnud. 2003. aastal peavad Saksa suurettevõtted maksma USA juudiorganisatsioonidele 10 miljardit marka trahvi selle eest, et II maailmasõja ajal sunniti neis juute töötama Suur-Saksamaa heaks. Kui Hitler tahtis juute täielikult hävitada, siis miks tuli sõja lõpus koonduslaagritest välja 600 000 elusat juuti (nende hulgas ka natsikütt Simon Wiesenthal), keda ükski Euroopa riik ei vajanud? — nagu kirjutab Nahum Goldman raamatus “Das Jüdische Paradox”. 2000. aastal ilmus New Yorgi ülikooli professori Norman Finkelsteini raamat “The Holocaust Industry”, kus taunitakse teravas toonis raha väljapressimist. “Natside korraldatud genotsiidi on ära kasutatud Iisraeli riigi kuritegeliku poliitika õigustamiseks, mida omakorda toetab USA,” kirjutab juudist autor. Norman Finkelstein, kelle vanemad hukkusid natside laagris, nõuab häbiväärse holokaustitööstuse lõpetamist. Natsid represseerisid juute Muidugi ei kavatse ma väita, et juute natslikes laagrites ei hukkunud — neid hukkus, nagu teisigi Euroopa rahvaid: poolakaid, venelasi, prantslasi, tšehhe jt. Revisionistlike ajaloolaste ja uurijate andmeil võis natslikes laagrites 1941–1945 elu kaotada kokku 500–700 tuhat inimest, neist ca 300 tuhat juuti. Auschwitz-Birkenau laagris hukkus 60–80 tuhat vangi, mitte 1–4 miljonit, nagu on väidetud. On dokumentaalselt tõestatud, et Hitleri-Saksamaa rakendas juutide suhtes alates 1941. aastast tõepoolest repressiivset poliitikat: kõik Saksamaa võimupiirkonnas viibinud juudid saadeti töö- ja koonduslaagreisse, kus neid hulgaliselt suri (epideemiate, viletsa toidu, kurnatuse ja mahalaskmiste tõttu). Ratsionaalsed sakslased vajasid vange kui tööloomi-orje, kes pidid asendama rindele läinud saksa töölisi, hävituslaagrite jutt on ammugi argumenteeritult kahtluse alla seatud. Gaasitamise lood on ümber lükatud selle protseduuri tehnilise teostamatuse tõttu (vt. J. Graf, “Holokaust luubi all”). 1941. aastani taotlesid natsid vaid juutide emigreerumist, sest pidasid juute Saksamaale julgeolekuriskiks. 1933. aastal oli New Yorgis resideerunud Juudi Maailmakongress Saksamaale sõja kuulutanud, kuigi sakslased polnud veel ühtki semiidivaenulikku tegu korda saatnud. (Esimene juudipogromm — Kristallnacht — toimus 1938. aasta 9. novembril pärast seda, kui juut Herschel Grynszpan tappis Pariisis Saksa diplomaadi Ernst von Rathi.) Juudist sionismiuurija Walter Laqueur’i teose “A History of Zionism” andmeil jõudsid ligi pooled poolest miljonist Saksa juudist II maailmasõja eel emigreeruda, paljud neist Palestiinasse. Mõistagi ei lahkunud sadu aastaid Saksamaad oma kodumaaks pidanud “väljavalitud rahvas” heameelega, sest juudid olid neile omase ärivaistuga end hästi sisse seadnud ja natside ähvardusi ei võetud tõsiselt, sest Saksa juudid pidasid end selle maa kodanikeks. Juutide edukust tõestab fakt, et näiteks 1923. aastal tegutses Berliinis 150 juudi panka ja vaid 11 sakslastele kuulunud pangamaja, kirjutatakse W. E. Mosse 1987. aastal ilmunud teoses “Jews in the German Economy”. Natsid tegid koostööd sionistidega Natside ja sionistide koostöö (millest Läänes on kirjutatud) on loogiline, sest viimaste eesmärk oli rahvusriigi loomine Palestiinas. Oldi huvitatud juutide emigreerumisest Pühale Maale. SS oli sõlminud salasidemed juudi põrandaaluse organisatsiooniga Hagan, tarnides neile relvi võitluseks Briti vägede vastu Palestiinas ja aidates koostöös põrandaaluse agentuuriga Mossad Saksa juutidel Tõotatud Maale rännata. Saksa riik müüs 1939. aastani Palestiinasse põllumajandusmasinaid ja organiseeris 40 põllumajanduse õppekeskust, kus Saksa juudid võisid põllutöid õppida, et hiljem Palestiina kibutsites põldu harida. Hitler pöördus koguni kahel korral (1939 ja 1942) Briti võimude poole, et inglased laseksid kõik Saksa juudid Palestiinasse. Britid kartsid suhete pingestumist araablastega ja keelasid Saksamaa juutide massilise emigratsiooni. Nürnberg – võitjate kohtupidamine Paljud müüdid püsivad Nürnbergi kohtu otsuste najal. Mõtlevad inimesed peavad arvestama, et tegu oli võitjate kohtuga võidetute üle. Mõrvatud USA president John F. Kennedy kiitis oma raamatus “Profiles in Courage” senaator Tafti poliitilist mehisust, kes julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide ässitusele, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, sest enamikku kohtualuseid oli julmalt piinatud — seetõttu ei saa nende tunnistusi tõena võtta. 1949. aasta 9. jaanuari ajalehes Washington Daily News ja 23. jaanuari Londoni Sunday Pietorian’is avaldati kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni uurimistulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud 139 SS-lasest 137-l purustatud munandid ja neid ka muul viisil piinatud. J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et Nürnbergi kohus “on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandist”. Selle üle ei maksa ka imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”. Juudist ajaloolane John Sack avaldas 1993. aastal New Yorgis raamatu “An Eye For An Eye”, kus tõestas, et juudid tapsid pärast sõda kümneid tuhandeid sakslasi — see oli kättemaks “juutide gaasitamise” eest! Juudid ja Ida-Euroopa Lääne kultuuriruumi kuuluvad transatlantilise mõtlemisviisiga poliitikud ei tea ega ilmselt soovigi tunda idaeurooplaste ajalugu, kellele püütakse holokausti päeva tähistamist kohustuslikuks teha. Pole kombeks eriti rääkida, kuid on tõestatud fakt, et maailmas kõige rohkem ohvreid nõudnud kommunistliku režiimi panid 1917. aastal kehtima valdavalt juudi rahvusest isikud, kelle suurimaks rahastajaks oli New Yorgi miljardär Jacob Schiff, millest on põhjaliku uurimuse kirjutanud USA professor Antony Sutton (“Wall Street and the Bolshevik Revolution”). Kes on lugenud Aleksandr Solženitsõni mahukat teost “Gulagi arhipelaag”, teab, et valdav enamik tšekaa-NKVD timukaist oli samuti juudi rahvusest. Enamik 1941. aasta suvel Eestis tegutsenud hävituspataljonide komandöridest olid juudid (Mihhail Pasternak, Josef Goldman jt). Need, kel oli “võimalus” 1940–1950-ndail Gulagi sattuda, mäletavad, et NKVD uurijatest olid paljud juudi välimuse ja nimega isikud. Ainuüksi Idel Jakobson oli osaline 1183 Eesti kodaniku saatuse otsustamisel, kellest 621 lasti maha. Eesti kaitsepolitsei ei olnud kaugeltki nii verejanuline kui Efraim Zuroff, sest lõpetas massimõrvar Jakobsoni asja uurimise 19. veebruaril 1997 põhjusel, et süüdistatav ei olevat vaimselt ega füüsiliselt võimeline kohtu ette astuma. Veel 1980-ndate alguses kureeris KGB uurimisosakonda prokurör Adolf Kessler, kellega ka minul oli võimalus uurija kabinetis enne Permi poliitvangide laagrisse saatmist kohtuda. * * * Muidugi on siin võimatu ära tuua kõiki argumente, mis holokausti päeva pidamise Eestis küsitavaks teevad. Vaevalt et pooleldi jõuga peale surutav ja eestlaste jaoks väga nõrgalt argumenteeritud uus usupüha eriti populaarseks saab. Pigem võimaldavad paljud lapsevanemad oma lastele 27. jaanuaril koolivaba päeva. TIIT MADISSON,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||