|
||||
Nr 33 (591) Neljapäev, 29. august 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Mitte kahe peaga vasikast… Kui kunagi kuuldi kuskil kahepäine vasikas sündinud olevat, peeti seda ilmtingimata mingiks saatuslikuks ilmutuseks, lausa jumaliku viitega otseseks tõe- või ettekuulutuseks. Minul, läbi ja lõhki maisel ja küllaltki patusel inimesel seesuguste asjalugudega pole seni endal tegemist teha tulnud. Aga nädalapäevad tagasi… hakkasin tähele panema, et minu keskastmetreeningu või -väljaõppekoolitusega 3-aastase saksa lambakoera Marta 16. juunil siiailma sündinud kutsikal (keda tema sinakasmusta, aga siidpehme karvastikuga lõuastiku tõttu Koonuks olen kutsuma hakanud) tuleb sabal iga jumala päevaga järjest selgemini nähtavale sügavmust, kolme-nelja sentimeetri laiune viltune vööt. Et terase ja inimsõbraliku loomakese saba ülemine ots näib helekollastest karvadest läbi tungivate tintmustade pealiskarvade tõttu sinakas ning lausa iga tunniga enam silma hakkavast mustast vöödist allapoole jääv sabaots on peaaegu kollakasvalge, siis pean ilma mingi pühalikkuse-, pieteedi- või patriotismipalanguta möönma: minu noorkoera saba kätkeb endas peale kõige muu mitte rohkem ega vähem kui … sinimustvalget lipukest. Saksa lambakoerast ema kutsikana on Koonu saba samuti allapoole sorgu, kuigi lipuvärvidele sobiks rohkem laikalikult püstjas sabahoiak. Aga puhtad, otsesed tõutunnused kõigepealt, alles siis saaks rääkida muust, olgu see siis pelk-kitsalt kohaliku, Keila vallas paikneva 11-hektarilise Aru väiketalu hoovipealne probleemike, valla tähtsusega nähtus või kogunisti üleriigilise kaalu või ulatusega asjalugu. Oleme kolmevärvilise sabaga Koonuga käinud sagedasti lähinaabruses Keila-Joalgi. Poes esmatoidupoolist (kartulikõrvast, sest mugulaid pandi meie peres tänavu maha kuni veerandik hektarit) ostmas või Keila-Joa kui Põhja-Eesti ühe kaunima paiga kose kohinat kuulamas ja päikeses veiklevat vikersillerdust imetlemas, et mitte öelda: nautimas. Keila-Joal ringi lõnkuvaid teismelisi (põhilist autorüüstekampa näikse seal päädivat ligi kahe meetri pikkune õlakas-turjakas slaavi kolge) jälgides ning arvukate kohalike põliselanike ja teistegi asjaosaliste arvamisi-kurtmisi mõttes läbi kurnates ning Keila vallas, sh Keila-Joalgi sinimustvalge riigilipu all ringi sõitvate politseiametnike äärmiselt tõrjuvalt jahedat probleemisse suhtumist taustana adudes surub nonde ülbete, politseinikest häirimata noorkaakide laamendamist seirates tahes-tahtmatult peale ainuvõimalik järeldus või seletus: Keila politseinikud ei soovigi Keila-Joa autorüüstekaakide jahimaid piirata või neid endid trellide taha toimetada, sest keegi nendest paistab ilmsesti sellest rüüstebisnisest oma regulaarset osa saavat. Seesugusele minu isiklikule julgeolekule riskantse järelduse avalikustamisele ei sunni või õhuta mind mitte minu väga targa ja truu lambakoera Marta esmasündinud kutsika Koonu trikolooritaoline sabakarvastik, vaid Keila politsei hoiak ning tegevuskäekiri kõiges, mis toda Keila-Joa noorkaakide ohjeldamatuse probleemi hõlmab. Samalaadsed lood on Keila vallas salaviinaga Enamik vallaametnikke ja mõistagi hundijalavee võimalikke tarvitajaid teadvat lausa une pealt öelda, kus seda märjukest althõlma lausa iga kell ööpäevas kätte võiks saada. Salaalkoholi üks ilmne ümberlaadimiskohtki Vääna—Kiia tee ääres kõigile näha ja jälgida. Mäherdust ohtu selle viinuski (või millest kõigest too vedelik seal koosnebki, teab ehk Maspanovi mastaapi keemik ilmselt paremini) sissekaanimine inimtervisele põhjustab, võib ette kujutada. Aga vallaametnike suureks ja püsivaks imestuseks ei tea Keila politsei sellest salaviinavärgist Keila vallas justkui mitte mõhkugi. Kuidas sedagi ebanähtust seletada? Jällegi pideva altkäemaksu saamise võimalikkusega. Muud tõenäolist varianti aastatepikkusele salaviinamüümisele, nõnda nagu ka Keila-Joa autorüüstekambale “katuse” võimaldamisele lihtsalt ei saa ju paraku olla. Mida seesugusel puhul teha või tegemata jätta, et see Keila politseiga seostuv kuritegelik korruptsioonipaise lahti lõigata? Küllap siseminister teab, kui ta siinkirjutaja ridu lugema juhtub. Aga kindlasti juhtub, sellegi eest kannan isiklikult hoolt. ANTS TAMME
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||