|
||||
Nr 32 (590) Neljapäev, 22. august 2002 |
||||
Arhiiv |
Niisama kindel kui see, et suvele järgneb sügis, talvele kevad, niisama kindel on see, et aeg-ajalt lahvatavad Eestis rahaskandaalid. Korraga saab selgeks, et jälle olevat kellelegi ülearu antud. Haruharva on see keegi valgekrae pintsaklips esimesest Eestist. Enamasti olevat ülearu palju saanud ikka need, kel niigi liiga palju raha — pensionärid, puuetega inimesed, töötud… Sotsiaaltoetused olevat kasvanud kui lumepall. Selle palli suurus on mureaineks Rahandusministeeriumis, on sundinud sõna võtma sotsiaalministrit. Ja otse loomulikult järgneb kommentaare ja vastukajasid igaühelt, kes kajada viitsib. Kas asjast tegelikult midagi teatakse või ei, pole seejuures oluline, peaasi, et öeldud saab. Toetuste saajad on teiste silmis vähemasti kelmideks muudetud, et mitte hullemini öelda. Sotsiaalminister on tõdenud, et Eesti on kujunenud sotsiaaltoetuste maaks. Puuetega inimeste arv kasvab, see olevat väljunud kontrolli alt ja ületavat kõik eelarvestused. Mida see tegelikult tähendab? Kas seda, et haigusi ja õnnetusi ning nende läbi tervise kaotanuid on palju-palju rohkem, kui karta oskame? Või sedagi, et meie arstiabi on kehvemal järjel, kui tohiks olla? Insult, infarkt, õnnetus — tavaliselt järgneb intensiivravile taastusravi ja parimal juhul saab inimene töövõime (või osagi sellest) tagasi. Parimal… Taastusravihaiglaid on meil neli, kolm Tallinnas ja Harjumaal, üks Haapsalus, osakondi mujalgi, kokku on Sotsiaalministeeriumi andmeil taastusravivoodeid kogu Eestis 345. Palju seda nüüd küll ei ole. Tänavu I poolaastal oli patsiente 3161. Kui palju neist vanu, kui palju noori, selle kohta arvet peetud ei ole, ega ole vajagi. Inimene on inimene, elueale vaatamata eeldaks ta ühesugust suhtumist. Teame, et väga palju määrab raha, see, kas raha on või pole teps mitte. Taastusraviks eraldatud summa on aasta-aastalt vähenenud. Kokku on tõmmatud logopeediabi afaasiahaigetele ja palju muudki. Eks katsuge praegu sanatooriumituusikut saada, et tervist taastada! Kõik ikka abivajaja enda kulu ja kirjadega ning tavainimese tarvis sünge summa eest. Puuetega inimeste sotsiaaltoetused on aga praegu justkui paljusid tigedaks tegev hõlptulu. Kurjustatakse, et perearstid mängivat vanainimestega kokku, igal eakal mõni puue ju olemas ja raha muudkui tuleb, kui vaid küsima viitsid minna. Tule taevas appi! Vanadus ei ole puue. Puude astet ei määra perearst, seetarvis on vaegurluse ekspertiisi komisjonid, kus otsustavad parimad tohtrid, kelle asjatundlikkuses ja objektiivsuses pole põhjust kahelda. 1999.a olevat puuetega inimeste sotsiaaltoetusteks kulunud 60 miljonit, nüüd juba 10 korda rohkem. Otse loomulikult! Seda toetust said 1999. aastal ju ainult lapsed 16. eluaastani. Praegu on puudega lapsi 4722. Täiskasvanud puuetega inimeste toetuse seadus jõustus paar aastat hiljem ning selle saajaid on 84 168, neist keskmise puudega 29 251, raske puudega 41 427 ja sügava puudega 13 490. Olgu öeldud, et kõige suurem toetus on 640 krooni, seda saavad sügava puudega inimesed. Kellele see kadestusväärne summa siis määratakse? Sügava puudega isik vajab pidevalt kõrvalabi, juhendamist või ööpäev läbi järelevalvet. Üksi ta toime ei tule. Puue on inimese mõne elutähtsa funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingitud kulude mõningaseks heastamiseks toda toetust makstakse. 640 krooni on näiteks veidi vähem kui 100 täiskasvanumähkme hind. Kes midagi soolestiku ja põie kontrollimatusest taipavad, võivad rehkendada, mitut pampersit päevas see tähendab. Hädad on erinevad ja nõuavad erinevaid abivahendeid — ratastooli, tugiraami, mõnel juhul lausa korteri ümberehitamist. Ravimitest, mida haige tarvitama peab, ei tasu rääkidagi. Niisiis, kulla inimesed, ärge kadestage neid, kellele invaliiditoetus määratud. Terve olla (ka vähema raha eest) on palju kadestamisväärsem! Ja kui keegi on määratud hooldajaks, saab ta sügava puudega inimese pideva ööpäevaringse hooldamise eest 400 krooni kuus. Raske puudega inimene vajab kõrvalabi või järelevalvet samuti iga päev ning tema hooldajale makstakse 200 krooni kuus. Kes puudelise inimese eest on hoolitsenud, teab, mida selline töö tähendab, kui palju füüsilist ja vaimujõudu nõuab. Ja muuseas, hooldajatasu saab ainult mittetöötaja. Omaette teema on toetused neile, kes toetusi ei vaja. Üks kaksipidi mõtlemist tekitanud rühm on tudengid. Et saavat kõik, saavat palju, on kontrolli alt väljas… Armuline aeg, veel mõne aasta eest, kui maksti eluasemetoetusi, oli asi vägagi kenasti kontrolli all. Et üliõpilane toetust saaks, pidi ta igal kuul võtma majavalitsusest tõendi, mis kinnitas, et tema kodused toetust ei saa. Miks siis nüüd enam parem käsi ei tea, mida vasak teeb? Miks on mõne aastaga tolle vahepeal üsna hästi toiminud süsteemi asemel tekkinud loge korralagedus? Lastetoetused — jah, need on tõepoolest selline valdkond, mis korralikku tuulamist vajaks. Oleme korduvalt kirjutanud, kui naeruväärne on igale lapsele (!) toetust maksta vanemate sissetulekutest sõltumatult, miljonärivõsukestele samuti 150–200 krooni kuus nagu vaeste perede lastele. Kui palju rahva raha sel kombel neile jagatakse, kellel seda niigi piisama peaks, ei oska keegi öelda. Toimetulekupiir, too naeruväärne 500 krooni, mille eest isegi minimaalset toidukorvi (675 kr) ei saa, on ju poliitilise otsusega mitu aastat kindlalt paigas nagu kelk suure kännu taga. Mis takistab siis tegemast veel üht poliitilist otsust, mis määraks, kui suur (väike) peab olema sissetulek iga pereliikme kohta, et lastetoetust taotleda ja saada? Toetus ei ole ju autasu peredele, kus lapsed kasvavad, see on toetus lisakulutusteks, mida muidu ei jaksataks kandagi. Laste kasvatamise rasket ja kaunist tööd tuleb hinnata ja väärtustada kindlasti, aga et just ja ainult igaühele ühe teatripileti hinnaga kuus, seda küll ei arva. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||