|
||||
Nr 31 (538) Neljapäev, 2. august 2001 |
||||
Arhiiv |
... ära tüki töö peale” — see Helmest kirja pandud vanasõna tuli meelde, kui lugesin, et riigitöötajad loodavad tuleval aastal palgatõusule ning sestap taotlevad uuest riigieelarvest palgakuludeks mitukümmend protsenti rohkem. Postimehe andmeil on Riigikohus küsinud 82,4 % juurde, õiguskantsleri kantselei 40,1 %, ka Kultuuriministeerium eeldab, et 37,4 % võiks palgaraha rohkem olla. Sama meelt, et palgad väikesed, raha napib, on enamik ministeeriume. Ainult justiitsministeerium pole tulevaks aastaks palgaraha juurde küsinud. Riigikantselei ja Riigikogu on tagasihoidlikud, ühele 9 % rohkem, teine lepib 7,1 % suurema rahaga. Parlamendi rahanduskomisjoni esimees Kalle Jürgenson on nentinud, et plaanitav palgatõus tuleneb otseselt nende palga seotusest Eesti keskmise palgaga (I kv. oli see 5098 kr.), mis pidavat kogu aeg tõusma. Olgu selle statistilise keskmise ja tegelike palkade suhtega, kuidas on. Töölkäijad inimesed enamasti vaid muigavad statistilise keskmise üle, sest elu on üks ja statistika, see ilus vale, hoopis teine asi. Tänavu on Riigikogu liikmete palgarahaks ette nähtud igatahes 30,1 miljonit krooni. Ega kellelgi oleks lahedalt rahasaamise vastu — mida rohkem, seda uhkem. Söö saia ja searasva, maga kahe kasuka vahel, sõida Kanaaridele või Kilimandaasse. Aga asjal on natuke sant mekk juures sel lihtsal põhjusel, et seesugune valgekraede palgatõstmine on üks nn. kahe Eesti ilminguid. Ärgem sedakorda nappidest pensionidest räägimegi. Neist on kõneldud nõrkemiseni, ega ükski jutt neid tõsta suuda. Räägime parem lastetoetustest, sünnitoetustest, paljust sellest, mis otsesemalt või kaudsemalt eesti rahva edasikestmist tagaks, rahva elu värvikamaks ja tervislikumaks muudaks. Tegelikult on ju lastest kui meie homsest päevast, kui tulevastest Eesti elu edasiviijatest kõnelnud, neile väga häälekalt lisaraha nõudnud vaid väliseestlanna prof. A. Järvesoo. Tema 1000-kroonise lastetoetuse utoopia paneb, vähemalt peaks valitsust ja Riigikogu panema mõtlema asjade tegeliku seisu üle — selle üle, et meid jääb tõepoolest aasta-aastalt vähemaks. Riigiisadel aga on kohustusi ka riigi ja rahva ees, rohkem kui iseenda ees, muide. Sotsiaalministeerium on taotlenud 10,6 % palgatõusu. Paari-kolme kuu eest oli väitlusobjektiks lasterikaste perede nn. emapalga võimalus. Ministeeriumi vastuses Videvikule pandi võimalus sõna otseses mõttes kui mitte naeruks, siis kahtluse alla kindlasti. Kas nüüd on seisukoht muutunud, kas nüüd vormistab ministeerium suurte perede (näiteks rohkem kui 7 last kasvatavate) emad palgale? Või tõusevad oma ametnike tasud taas kriipsukese? Bürokraatide pidev palgatõus, olgu sellel mis tahes (formaalne) põhjendus, ajal, kui statistika kinnitab, et kolmandik rahvast elab allpool vaesuspiiri, on taunimisväärne ja kinnitab ainult üht — riigijuhtidel ei ole veel piisavalt riigimehetarkust. INGER LEEDE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||