|
||||
Nr 30 (588) Neljapäev, 8. august 2002 |
||||
|
Arhiiv |
See oli detsembri alguses 1974, kui ajakirjanike grupp leitsakulises, ülerahvastatult kihavas Calcuttas (endises nn Briti–India suurimas keskuses) Park-Hotelli jõudis. Hotelli peaadministraatoriks osutus endine ajakirjanik, rahvuselt bengal, kes meile hiljem peast Rabindranath Tagoret luges. Endiste kolleegidega, kuigi N. Liidust tulnutega, suhtlemine pakkus tumedanahalisele elavaloomulisele mehele ilmselgesti vägagi suurt mõnu. Mälusahvrisse ladestunud infost tollest ammusest õhtust toon siinkohal eeskätt välja vaid teemaga seonduva. “Svastika? See on meil ju aastasadu kasutusel,” nentis meie võõrustaja ja tellis Calcutta kuldse nooruse lemmikpaigas, samas hotellis asuvas baaris hele-heledat kohalikku õlut. Haakrist ongi aegade hämarusest Indias kasutusel, kuuludes hinduistlike sümbolite raudvarasse. Hiljem nägingi haakristi kui väravaornamentika üht osist jõukamate eramute väravatel — ühtpidi olevat ta kaitse-, haarade teistpidi asetusega aga (vastase) hävingut kuulutav märk. Aarialased, aaria rass (omamoodi ülimuslik kiht) — noodki mõisted on India aladelt. Nietzsche ja üliinimesed Saksa mõtteteadlane Friedrich Nietzsche (1844–1900) tõi võimutahtest juhinduva “üliinimese” apologeetika oma raamatus “Nõnda kõneles Zarathustra” Euroopa teaduskäibesse. Hindu Zarathustra, keda F. N. tõlgendas, on kirjeldanud oma lauludes jt mõtteavaldustes võidukat, ülimalt tugevat ja tahtekindlat inimest, kelle tugevuse saladus peitub alatises tegutsemises, “sillal” edasiliikumises, kusjuures silla all on mõistetud teed üliinimese ühe või teise kavatsuse tekkimisest (ülesande püstitamisest) kuni eesmärgini jõudmiseni. Et natsijuht Adolf Hitler (1889–1945) algselt hindudelt pärit mõisted ja sümboolika kasutusele võttis, pole ju hindude süü. Muide, Indiasse jõudes pühendusid inglased kohe vürtside, kalliskivide jm väljavedamisele ega pööranud esialgu erilist tähelepanu vanadele käsikirjadele. Seda aga tegid Indiasse jõudnud sakslased. Iidsetes hindu ürikutes sisalduv teatava osa loodu hävitamise põhjendamise motiiv sai hiljem omamoodi tõukeks, et filosoof G. W. F. Hegel (1770–1831) võis maailma lähtealuseks ja olemuseks peetavat absoluutset ideed hakata dialektiliselt käsitlema. Dialektika mõiste omakorda võeti aga keskselt kasutusse marksismis-leninismis… Selle õpetusega varustatult pani põhiliselt juutidest koosnenud bolševike seltskond Saksamaa rahadega varustatult Peterburis 1917. aasta sügisel toime verise riigipöörde, võttes lõppeks võimu kogu Vene impeeriumis. Ning 1940. aastal jõudis nende, nn Nõukogude režiimi viljeldav maailmarevolutsiooni idee ka Baltimaadesse, sealhulgas Eestissegi. Ning vägagi paljud bolševistliku diktatuuri kehtestajad, eestlastest riigi-, ühiskonna- ja kultuuritegelaste piinajad-likvideerijad olid siin ju teatavasti paraku juudi rahvusest. Seda kõike aga natsikütt Efraim Zuroff ei tea ega tahagi teada. Väärdunud mõtteviis Pärast sõda imbus Venemaa avarustelt Eestisse ka sadu venekeelseid juute. Üks seesuguseid lõkendavpõskseid ja iseteadvaid asjamehi on ka Boris Tuch. Temaga on seotud värvikas vahejuhtum omaaegse venekeelse Õhtulehe toimetusest. Tuli B. Tuch ühel hommikul Ajakirjandusmaja 4. korrusele iseäranis värvikireva lipsuga. Kust said, pärisid kolleegid. Et käis parajasti järjekordne palestiinlaste ja juutide relvakonflikt Iisraelis, vastas B. Tuch võidukalt: “Tapetud araablase kaelast võtsin!” Seesugune tol ajalgi ajakirjanikule sobimatu lausung sai Õhtulehe vene rahvusest asetoimetaja Stanislav Davõdovi survel põhjuseks, miks B. Tuch siis parteikoosoleku ette tiriti… Nüüd aga kirjutab seesama B. Tuch, kes ühtlasi on Tallinnas välja antava AS Rukon-Info Nedelja Vesti täitevtoimetaja, 2. augusti Vestis, et natsikütt E. Zuroffi visiidid Eestisse olevat äärmiselt õigeaegsed ja vajalikud — just eeskätt sündmused Pärnus Leo Tammiksaare püstitatud natsisõduri monumendiga näitavat seda. B. Tuchi ridu lugedes paistab, justkui oleks meie väikene Eesti äkitselt üleni natsiideedest läbi imbunud ja kisaks hommikust õhtuni “Heil Hitler!”. B. Tuchile ei näi korda minevat, et juutide väidetavas tapmises süüdistatud H. Riipalu 36. pataljon ei osalenudki Valgevenes juutide hukkamises. B. Tuch võtab oma ajalooalased mõtlemised kokku Vestis pikemas kirjatükis, mis kannab õõnsat, aga pretensioonikat pealkirja “Genotsiid, reklaam ja monumentaalpropaganda”. B. Tuchil ei tule puudu jultumusest kirjutada, et stalinlikud deporteerimised Eestist (1941, 1949) polevatki olnud genotsiid. Represseeritud ju 1941. aastal klassitunnuse järgi üksnes endisi ohvitsere, politseinikke, kõrgeid ametnikke ja igat sorti muid pursuisid... Aga kas isehakanud ajalootõlgendaja B. Tuch on taibanud uurida, kui palju oli 1941. aastal küüditatute hulgas alaealisi eestlasi (imikud kaasa arvatud)? Boris Tuch ilmselt peab ka imikuid pursuideks. Ja pealegi — pursui mõiste kui seesugune on ju raudselt kuulunud viisnurka mütsil ja rihmapandlal kandvate bolševistlike küüditajate ja kagebistide sõnavarasse ning järjekindlusetu eklektik B. Tuch ei paista suutvat nois asjus teha vahet, mis must, mis valge. Aga E. Zuroffi “algatused” olevat tema arvates mõttekad eeskätte mitte karistamise, vaid inimsusevastastele kuritegudele hinnangu andmise seisukohalt. Hunt vahib ikka metsa poole Kuidas hinnata aga B. Tuchi mõtteavaldusi? Kas üksnes väikese Eesti ühiskonna jätkuva lõhestamisilminguna igal sobival juhul siinsete venekeelsete poolt? See on teadagi kasulik ikka suurele idanaabrile. Aga B. Tuchi madalates, et mitte öelda siinse põhirahvuse suhtes äärmiselt räpastes mõtteavaldustes on midagi veelgi kahjulikumat, kardetavamat. Pealegi näitab B. Tuchi käitumine, et temasugustest “isemõtlejatest” ei saa ilmselt mitte kunagi Eesti Vabariigile lojaalseid kodanikke. Sest huntki vahib alati ikka metsa poole, nagu rahvasuu kinnitab. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||