|
||||
Nr 31 (538) Neljapäev, 2. august 2001 |
||||
Arhiiv |
Perearst on meie inimestele, aastakümneid polikliinikute ja rajooniarstide süsteemiga harjunud rahvale ikka veel uus ja veidi ebaselge mõiste. Mis on perearsti ja meid seni ravinud tohtrite vahe? Kas erinevus on pelgalt nimes või on tegu millegi olemuslikuga? Kas kõik see, mida arvame perearstidest teadvat (rahakott olevat puuga seljas, eriarstidega konsulteerida ei raatsi, koduvisiite teha ei viitsi jne.) vastab tõele? Küsimusi on palju, üks intervjuu neile kõigile vastata ei suudagi. Telliskivi perearstikeskus Tallinnas alustas tööd rohkem kui kuus aastat tagasi. Doktor Urve Prits oli esimesi (hulle — nagu ta ise ütleb), kes polikliiniku kaitsva tiiva alt välja lendas. Perearsti tööjuhend 1997. aastast paneb asjad ametlikult paika. Seal on öeldud, et perearst annab üldarstiabi, korraldab hooldust ja haigusi ennetavaid menetlusi, teeb esmase otsuse iga meditsiinialase probleemi kohta, millega patsient tema poole pöördub. Euroopa perearstiharta lisab, et “perearstide poolt pakutav teenus on pigem isikukeskne kui haigusekeskne. See põhineb patsiendi ja arsti isiklikul suhtel. Perearstipraksis uurib probleeme perekonna ja üksikisiku sotsiaalse võrgustiku kontekstis”. Eesti Perearstide Selts loodi 1991. aastal, 1998. aasta kevadeks oli meil 351 diplomeeritud perearsti. Asjatundjate arvates kulub aga aastaid, enne kui neid tarbeks jätkub. Kuidas tunneb end perearst siin ja praegu? Ajalehtedes on üks esilehekülje teemasid arstide vead ja väärotsused. Juba Polkovniku Lesk teadis, et arstid ei tea midagi. Kirjutised lollidest või hooletutest tohtritest müüvad, sest inimene loeb ju meeleldi seda, millel natuke kõrbemise maiku on juures. Praegu kujundatav negatiivne hoiak ei tee küll kellelegi head. Patsiendid on hakanud Eesti arste umbusaldama, igal võimalikul ja võimatul moel püütakse välismaale ravile pääseda. Eriti hea, kui veel meie haigekassa needki kulud kannaks. Vahel mõtlen, et kuni praegune läbimõtlemata süsteem püsib, kõik kõigi vastu üles keerab, haiglaarstid perearstidega riidu ajab ja patsiendid end samuti ebakindlalt tundma paneb, ei saa tervishoiureformi sisulistest tulemustest üldse rääkida. Et nii arstid kui ka patsiendid end hästi tunneksid, tuleks alustada hoopis teisest otsast. Mida siis muutma peab? Mina arvan, et niikaua kui inimene ei tunneta, et tervis on tema kõige suurem vara ja selle eest vastutab ainult tema ise, niikaua ei muutu miski. Kui inimene jääb üliraskelt haigeks, läheb see riigile väga palju maksma, talle endale ja tema lähedastele aga veelgi rohkem. Paraku on haigus tihtipeale tema eelnenud elu ja tervisekäitumise kokkuvõte. Ei aita aga ükski jutt ega hoiatamine, kui patsiendil sisuliselt omavastutust ei olegi, kui mingi osa ravikuludest tema enda kanda ei jää. Kas see tähendab, et peame õppima tervist väärtustama ainuüksi oma rahakoti toel? Aga kui teisiti ei saa, kui ükski jutt vilja ei kanna. Suitsetamine, alkoholi pruukimine, arutu kihutamine — me kõik teame neid ohutegureid. Kui palju neid igapäevases elus aga arvestatakse, on omaette jutt, mida me kõik samuti teame. Mis aga puutub sellesse, et perearstil olevat rahakott puuga seljas, siis see on muidugi legend. Patsiendi kohta saame aastas 150 krooni, perearsti baasraha sellele lisaks. Kokku on see 1800 patsiendi puhul umbes niisama palju, kui haigekassa direktori palk. Ainus vahe, et tema saab ühe kuuga selle raha palgaks, mille perearst tööks haigetega aasta jooksul. Ja see ei ole perearsti palk — meie maksame ruumide üüri, küttekulud, registraatori, õdede ja koristaja palga, tasume patsiendi analüüsid. Vereanalüüs maksab 75 krooni, uriini analüüs 25 krooni, siis veel kõhukoopa ja kilpnäärme sonograafia jne. jne., mis kõik maksavad. Kui patsient peaks ise need kulud kandma, mõtleks ehk mõnigi mees enne gaasipedaalile vajutamist või viinapudeli kummutamist. Visiiditasu on ju sümboolne, pealegi on ligi pooled inimesed sellestki priid. Koduvisiidi eest võetav mõnikümmend krooni ei kata meie aja- ja sõidukulugi. Koduvisiit ongi üks perearstinduse küsimärgikohti. Tööjuhendis on selgel sõnal öeldud, et seda tuleb võimalust mööda vältida. “Perearst ei peagi koju tulema,” olevat mõnele haigele ka vastatud. Kuidas sellest aru saada? Mitte kusagil maailmas ei raisata kõrgprofessionaali aega ja energiat mööda linna sõitmise peale. Selline loksutamine on täiesti mõttetu ja näitab ainult, et perearst on oma tööd kehvasti teinud. Kui inimene on haige, tuleb teda ravida, aga see ei tähenda, et arst peaks tingimata voodiäärel istuma. Ühiskond ei ole nii rikas, et sel kombel aega kulutada. Enamik palavikuga algavaid haigusi on viiruslikud, ka arst ei tea esimesed 3—4 päeva, kuidas haigus pöördub, kas tuleb raviks antibiootikume määrata või ei. Kõik esmased ravimid on retseptivabad, need saab apteegist ka ilma arstita kätte. Telefonid on olemas, mulle võib helistada. Mina kui arst pean nii hästi oma patsienti tundma, et otsustada, kuidas tema haiguse puhul käituda ja mida talle soovitada. Ka pean oma patsiendid nii hästi välja koolitama, et näiteks ema oskab lapse haiguse puhul ära tabada, milline seisund on ohtlik. Võib ju olla nii, et 39° palavikuga on laps siiski tubli ja reibas, kuid näiteks 37,2° hoiab teda voodis väga lontis enesetundega. Palavikku iseenesest ei pea veel kartma ega selle pärast lolliks minema. Aga kui emal on hirm, pean mina selle hirmu suutma ära võtta. Lähen üks kord koju, lähen teine kord talle appi, kolmas kord oskab ta ise otsustada. Ta ei karda enam, kui kartma ei pea. Miks minu haiged oskavad vahet teha, mis on mis? Miks nemad teavad, millal mulle kas või öösi koju helistada? Selle üle, miks ja mida, tuleks mõelda igal tohtril. Kas perearst peab olema ka õpetaja, et kui haigeks jääd, tead, kuidas olla? Aga kuidas siis teistmoodi saab? Meil ei ole kodude koolitamise kogemust juba sellepärast, et siiani ei vastutanud ju tegelikult mitte keegi inimese tervise eest. Polikliinik, terve hulk arste ei saa kollektiivselt vastutada. Mul on siiani kahju, et paljud kolleegid ei julgenud ega tahtnud õigel ajal hakata perearstindusega tegelema. Küllap nad oletasid, et Tallinna-suuruses linnas jäädakse endise jäiga süsteemi juurde, individuaalset lähenemist haigele ei tule. Mina olen oma patsientide õpetamist alati loomulikuks pidanud. Õpetan raskelt südamehaiget ennast jälgima, vererõhku mõõtma, pulssi lugema, depressiooni vältima, et edasi elada. Haigusega võitlevad arst ja patsient üheskoos. On endastmõistetav, et arst räägib haigele või (ja) tema lähedastele kõik haiguse ja selle raviga seonduva kohta. Ja raviskeem otsitakse koos. Mina olen küll aru saanud, et iga inimene mõistab arsti, kui temaga inimese moodi suhelda. Milline olemuslik vahe siiski perearstil ja jaoskonnaarstil on peale isemajandamise? Neil on väga suur sisuline vahe. Perearst peab tegelema terve perega, peab teadma, kuidas ja millise pingega töötab isa, kui palju jääb vanematel aega laste jaoks, kuidas üldse selle perekonna elu laabub. Perearsti töö on pidulikult öeldes investeerimine tulevikku, vaatamine ettepoole. Sa pead oskama perele toeks olla, kui seda vaja on, et nad oskaksid elada tervet elu. Ametlikult nimetatakse seda kõike tervisekäitumise kujundamiseks. Jaoskonnaarsti või rajooniarsti seljataga on terve polikliinik, hoopis teised tegevusreeglid ja nende reeglite ametlikud kujundajad. Olen mõelnud, et kindlasti ei oleks ma perearstiks hakanud, kui ma ei oleks olnud viimase piirini tüdinud nii polikliinikute käsumehhanismist kui ka võimaluste nappusest. Ja ma ei oleks eluilmas julgenud seda ette võtta, kui ei oleks kogu eelnenud tööajaga nagu läbi vasktorude käinud. Olen pidanud kõikmõeldavate haigete ja haigusjuhtumitega kokku puutuma, tegelema kõigiga, rasedatest vanuriteni. Mujal maailmas on ammu selline süsteem, et ei ole arste, kes pidevalt haiglas töötavad. On osakonnajuhataja ja vanemarst ning pikk rida õpipoisse, kes tegelikult saavad kindlustunde sealt. Nad on kõik läbi teinud, nad on raskelt haigeid ravinud, teavad, missugune haige läheb haiglasse, ja teavad täpselt, kui palju kedagi aidata saab. Ja et seda peab arst julgema ka haigele öelda. Mind on töö tõesti palju õpetanud. Olen ravinud sügavas depressioonis patsiente, kellega psühhiaater oli kimpu jäänud, sest psühhiaatrid ei tunne orgaanikat ja arvavad, et kaebustel peab siiski mingi orgaaniline taust olema. Terapeut aga võib analüüse teha lõpmatuseni, kuid patsienti piinavate salapäraste valude tegelikku põhjust — depressiooni — ta ära ei tunne, pole piisavalt seda asja õppinud. Perearst peab tundma ja oskama haige kaebuste põhjal taibata, mis on mis. Kui palju nõudis vaimujõudu see, et üks mu patsient üldse nõustus ravimeid võtma, kui palju pidin teda veenma, et ei tohi loobuda. Aga milline rõõm, kui lõpuks oli tegu nagu uue inimesega, uus soeng, imidž, meeleolu. “Teised tohtrid oleksid ka nii kanged pidanud olema,” ütles ta. Need on perearsti rõõmud. Aga mure kestab 10—14 tundi päevas. Polikliinikus töötades ma seda endale lubada ei saanud, kui ma ka väga oleksin tahtnud. Kui ikka kell kukkus, tuli kabinet vabaks teha, jäi siis töö pooleli või ei. Patsiendid ei ole mind kunagi väsitanud, aga tõsi on see, et nüüd mul enam isiklikku elu ei olegi. Sotsiaalministeerium laob iga uue määrusega midagi jälle meile kraesse, paneb kõik aina perearsti õlgadele, kogu aeg tuleb uusi kohustusi juurde. Näiteks puuetega inimeste dokumentide vormistamist arstlikule komisjonile pean endastmõistetavalt sotsiaaltöötajate ülesandeks, meil peavad kõik paberid täitma perearstid. Käisime Soomes perearstindusega tutvumas. Seal on perearstikeskuse kõrval samasugune ruumikas psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi keskus. Miks? Seepärast, et hinnanguliselt on 12 % rahvastikust depressioonis. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmeil ei ole Soome mingi erand. Eesti arvu ei tea keegi täpselt, ent pole põhjust end petta. Parem meie olukord ei ole, psühhiaatreid aga koondatakse pidevalt. Kui inimene on äärmise piirini viidud, valmis kätt enda külge panema, siis ehk saadame ta hingearsti juurde. Kui ta siis üldse üldarsti vaatevälja ilmub… Ometi ei ole see pelgalt arstide probleem, vaid kogu ühiskonna oma. Miks noored ära vajuvad? Sest nendelt nõutakse liiga palju, nad on täiesti iseenda hoolde jäetud. Ka meil oli omal ajal raske, öösel tööl söögiraha teenimas, päeval loengutel. Aga kogu aeg oli mõnus. Tänapäeva noortel millegipärast mõnus ei ole. Mina ei ole auku jäänud ja ära vajunud ainult sellepärast, et olen saarlane, eluaeg positiivse hoiakuga inimene. Aga enam ei jaksa positiivne olla. Kui pean ikka iga päev rõõmustama, et jumal tänatud, poeg tuli arstiteaduskonnast ära, kuigi temast oleks saanud väga hea tohter, siis on ju siin ja praegu midagi väga valesti. Mis siis tegelikult valesti on? Haigekassal on raha umbes kümme korda vähem, kui vaja oleks. Raha on aga asja üks külg. Reforme ei saa teha ainult selle nimel, et midagi liikuma lükata, pärast kaeme perra, mis välja tuli. Oleks pidanud olema üleminekuprogramm, kõrvuti aktsepteeritud mõlemad süsteemid, et ka perearstid saaksid rahulikumalt oma tööd teha. Ilma puid ja maid jagamata. Seda reformi on tehtud kümmekond aastat, mujal Eestis on perearstindus juba sisuline, mitte formaalne. Tallinnas on kive teele veeretatud ja seepärast ei olegi meil asjad soovikohaselt liikunud. Aga need lähevad siiski edasi. Praegu õpetatakse ka perearstiõdesid. Nad oskavad haigeid juhendada. Aegapidi hakkab muidugi kogu süsteem tööle. Aga see oleks võinud minna väiksema närvikuluga. Arsti elukutset loetakse kõige suurema läbipõlemissündroomiga elukutseks. Seda tuleks arvestada. Reformijad ja ametnikud on minu arvates unustanud ühe olulise asja — arsti töös saab ette arvata ja ette kirjutada vähe. Arsti töö on looming, arst saab olla arst ainult siis, kui ta on väga hästi ettevalmistatud kunstnik. Küsitles
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||