|
||||
Nr 28 (586) Neljapäev, 25. juuli 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Väidetavalt olevat esimene juut Eestisse jõudnud umbes 1333. aastal. Kes ta oli, kust tuli, ajaloouurijad veel kümmekond aastat tagasi ei teadnud. Arvasid, et küllap oli tegu mõne rändkaupmehega, kes Maarjamaale kodu rajas. Ehk on oma elu- ja ajalugu uurivad eesti juudid nüüd juba targemad… Aga seda mina, tavaline eestlane enam ei tea. Laulva revolutsiooni ja algava vabaduse joovastuses vaatasime oma naabreile, oma kaaslastele tähelepanelikult näkku. Meil oli veel meeles hiljuti toimunud parteikongressi paatoslik pöördumine, kus teatati, et on tekkinud uus, ajaloos seni nägemata ja kogemata teokas rahvaste ühendus – nõukogude rahvus. Meie ei tahtnud olla nõukogude, me tahtsime olla eestlased, venelased, ukrainlased, lätlased, juudid ja paljud-paljud teised oma keele, oma kultuuri ja oma tavadega. Küllap oli see tahtmine üks paljudest kividest, mis suure N. rahvaste liidu lõpuks teelt kraavi keeras. Sel ajal tekkisid ka Eestis eri rahvuste kultuuriseltsid. Üllatusega avastasime, kui palju on meie hulgas armeenlasi, tatarlasi, ingerlasi jne. jne. Nad kõik olid ammugi olnud, seni oli neid lihtsalt venekeelseks elanikkonnaks nimetatud. Juutidega oli teine lugu. Juba 1913. aastal elas Eestis ligi 5000 juuti. Tartu oli nende vaimseks keskuseks, ülikoolis õppis ka teistest tsaaririigi osadest saabunuid. Siis sündis Eesti Vabariik, Vabadussõjast oli osa võtnud ligi 200 juuti. Ja kui seni oli oldud killuke Tsaari-Venemaa juutkonnast, siis nüüd olid nad omaette kogukond. Oluliseks sai nende osa ärielus ja rahanduses. Juba 1925. aastal kehtestati Eesti vabariigis vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuste seadus, mis pälvis ka rahvusvahelise tunnustuse. Haritud, heal majanduslikul järjel olev kogukond suutis palju. Tallinnas tegutses gümnaasium, Tartus keskkool ja Valgas algkool, olid naisteühing Wizo, spordiühing Makkabi, korporatsioonid Limuvia ja Hashomenia, skaudirühmad, näiteringid, klubid, raamatukogud. Ent ei tea meie öelda, kui palju nad elasid eesti rahvaga ühist elu, kui palju oma kogukonna suletud maailmas. Suur sõda lõi kõik segi. Kes ei jõudnud evakueeruda, see hukati Kloogal, Kalevi-Liival või veel kusagil kolmandas–neljandas kohas. Tuhatkond arvatakse tapetuid olevat. Holocaust… Kui palju me õigupoolest eesti juutide elust ja saatusest, nende tragöödiastki teame? Mis juhtus gümnaasiumidirektor Guriniga, mis Tallinna koguduse rabiga? Vähe, oi kui vähe on sellest kirjutatud. 1988. aastal, kui me kõik ärkasime, algas ka juutide aktiivne tegevus. Hakkas ilmuma nii eesti- kui venekeelne ajaleht Hashahar. 1989. aasta kevadel peeti Juudi Kultuuri Seltsi esimene konverents. Olin seal külalisena. Mäletan eneseleidmise erutavat õhkkonda, mäletan kontserdielamusi, mäletan, kuidas kohalik juudi kogukond tahtis avatud suhtlust kõigi Eestimaa rahvastega, tahtis end näidata ja teisi kuulata. Praeguseks on väga paljud eesti juutidest oma põliskodumaale läinud, Eugenia Gurin-Loov, üks aktiivsemaid juudi ajaloo uurijaid ning tutvustajaid, on juba paar aastat Rahumäe mändide all. Ajaleht läks ammu hingusele. Kuidas elavad Eesti juudid praegu nii siin kui ka Iisraelis, ei tea me tegelikult üldse, sest nad elavad endassesulgunult oma elu. Ja siis tuleb suur Ameerika meile ette heitma, et me liiga vähe holocaustist mõtlevat. Ning nüüd… Kui eestlasi Siberisse viidi, jäid paljud kodud pilla-palla. Ohvrite vara võtjad said rahva silmis eluaegse häbimärgi. Samuti need, kellest arvati, et just nemad naabrimehe peale keelt kandmas käinud. Sõda tõi igale rahvale oma valu. Meenutagem kodudest välja aetud tšetšeene, krimmitatarlasi, volgasakslasi, ingerlasi… Eestlaste valust ma ei räägigi. Natsikütt Efraim Zuroff Simon Wiesenthali keskusest on öelnud: “Tunneme, et aeg hakkab otsa saama ja kui me ei võta ette otsustavaid samme, on kõige tõenäolisem, et Eestis ei peeta ainsatki kohtuprotsessi natsikurjategijate üle.” Ette võeti operatsioon “Viimane võimalus”, teisisõnu 10 000 dollarit ehk ligi 157 000 krooni igale inimesele, kes juutide tapmises osalenute kohta teavet annavad. M. Zuroff loodab, et see raha toob seletusi andma ka ise kuritegudes osalenuid. On kiire, sest nad on ju vanad… enne kui jõutakse süüdi mõista, surevad ehk ära. Ja vägede Jehoova, see suur karistaja peab ise kohut mõistma. Sõda oli tragöödia kõigile. Süüdlasi on praegu tõesti veel elavate kirjas. Ainult et kõigil rahvastel ei ole rahakott puuga seljas. Ja ilmselt ei luba mitte igaühe eetika koputajaid ostma hakata. Aga vana testamendi jumal on kättemaksja, tema ei ole öelnud: ”Anna meile andeks meie võlad, nii nagu meie anname oma võlglastele.” Tema on tulnud mõõka tooma… Ja kui me seni eesti juudi kogukonda hindasime ja austasime, siis nüüd… Nüüd tahaks teada, kui paljud meie naabritest on tõesti mõõgausku. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||