|
||||
Nr 27 (585) Neljapäev, 18. juuli 2002 |
||||
Arhiiv |
Hirvepargis eesti keele säilimisele pühendatud kõnekoosolekul esinejad väljendasid pühapäeval, 7. juulil muret eesti keele tuleviku pärast Euroopa Liiduga ühinemise ning tehnoloogilise arengu tingimustes. Koosolekul väidelnud keeleteadlased ja riigikogulased tõdesid, et riik peab kiiresti ja jõuliselt eesti keele tulevikku investeerima, samuti tuleb eesti keele kaitsmiseks muuta ja täpsustada keeleseadust ning mitut teist seadust. Inglise keel tungib praegu peale, ta on lausa lahutamatu osa sellest elust, mida läänetuuled meile toovad. Tuleb meelde umbes aasta tagasi toimunud imejuhtum, kui riigikoguliikmetele pakuti võimalust lugeda tervet virna elektrijaamade erastamisega seotud dokumente – inglise keeles! Just nagu nad kõik seda keelt vabalt valdaksid ja just nagu polekski meil riigikeeleks eesti keel. Muidugi, elu muutub keerulisemaks, üha enam tuleb turule tooteid, mille kohta pole eestikeelseid vasteid, ühiskonnaeluski on uusi nähtusi, mille kirjeldamine eeldab sõnastamist. Kui seda kiirelt ei tee, tulevadki kasutusse võõrkeelsed terminid. Eriti on seda näha arvutite ja nende kasutamisega seoses. Tarkvara on enamasti inglise keeles ja pole näha, mis sunniks programmeerijaid mingi väikese rahva tarvis talle sobivat tarkvara looma, kui selle rahva esindajad parlamendis vastavat seadust vastu ei võta ning eelarverahadest tarkvara loomist ja tarbijate koolitust ei rahasta. On avaldatud arvamust, et koolides ja riigiasutustes peaks eesti keel arvutikeelena olema lausa kohustuslik. Teadustöös, mis üha enam muutub ingliskeelseks, peaks eesti keeles olema neist töödest saadaval vähemalt kokkuvõtted. Eesti keelest ja meelest oli pikalt juttu 14. juulil, kui Sonda lähedal Liivojal tähistati emakeelepäeva (14. märts) algataja Meinhard Laksi 80. sünnipäeva. Kui Meinhard Laksi poole pöörduda sõnadega “lugupeetud härra “, täpsustab ta: “Ma pole härra, olen õpetaja.” Sonda kooli kauaaegne juhataja (1965–1982) on jätkanud teenäitajarolli ka pärast pensionile siirdumist ning saanud oma teenete eest presidendilt riikliku autasuna Valgetähe medali. Just tänu Meinhard Laksi pealekäimisele ja järjekindlusele võttis Riigikogu nelja aasta eest vastu seaduse emakeelepäeva riiklikust tähistamisest. See päev langeb kokku Kristjan Jaak Petersoni sünnipäevaga – mehe sünnipäevaga, kes küsis: “Kas siis selle maa keel …”. Petersoni aegadest on möödas ligi 200 aastat, ometi on küsimus meie keele saatusest taas aktualiseerunud. Meie riikliku iseseisvuse taastamise ajendiks oli muuhulgas eesti kultuuri säilimine ja õitseng. Paraku on eesti keele kui kultuuri olulise osa olukord õitsengust üpris kaugel. Suurem riiklik tähelepanu aitaks kas või sammhaavalgi tagasi pöörata eesti keele risustamise aina jätkuvat protsessi. Emakeelepäev peaks andma uut indu ja sisu eesti keelega tegelevatele asutustele, koolidele ja lasteasutustele. Emakeelepäeva mõte ja tegevustik on eriti koolides kindlalt juurdunud, sedagi paljus tänu juubilar Meinhard Laksi ärgitusele, kes on küll soovitanud rääkida eeskätt eesti emakeele ja kultuuri päevast, sest emakeel on ju ka teistel Eestis elavatel rahvustel. Paul-Eerik Rummo tegi ettepaneku nimetada seda päeva Kristjan Jaagu päevaks, kuid ettepanek ei leidnud toetust. Emakeelepäev jõudis kalendritesse 1999. aastal, seda hakati tähistama eeskätt koolides, asutustes ja ajakirjanduses, mõnevõrra suurenes ja süvenes tähelepanu eesti keele ja eesti keelekultuuri vastu, hakati mõnevõrra rohkem rääkima anglitsismide, amerikanismide ja russitsismide vohamisest, ka soome keele mõjust tänapäeva eesti keelele. Professor Eduard Vääri ütles oma ettekandes emakeelepäeval Vanemuise Seltsi ja Eesti Keele Kaitse Ühingu korraldatud koosolekul, et ilma keeleta ei oleks me suutnud tõusta teistest selgroogsetest kõrgemale. Üksnes lapsena omandatud keel, mis on enamasti emakeel, võimaldab täielikku mõtlemist, suhtlemist igal alal, maailma ja ühiskonna tunnetamist, emotsioonide väljendamist. Ka riikide olemasolu on võimalik üksnes tänu keelele. Iseseisvuse väljakuulutamine, Vabadussõda ja Tartu rahulepingu sõlmimine 2. veebruaril 1920 olid rahvusliku iseteadvuse hiilgeajad. Nüüd aga oleme professor Vääri sõnutsi taas iseseisvust kaotamas ja muutumas kaasaegseks orirahvaks, kelle iga sammu ja suundumust jälgitakse ja juhitakse väljastpoolt. Eesti rahvas on sunnitud kuulekusele ja tehakse palju, et unustaksime oma ajaloo, kultuuri, kombed ja käitumise. Kui nõukogude ajal olid meie riiklikud ja rahvuslikud sümbolid otseselt keelatud, kirjakeel aga kommunistliku ideoloogia levitamiseks igati hinnatud, siis nüüd on asutud võitlusse meie keele ühtsuse, reeglistatuse ja kasutamise vastu. Täppisteadlased eelistavad inglise ja vene keelt, mitmed erakoolid ja kõrgkoolide osakonnad on võõrkeelsed (samas nõuavad riigilt raha), dokumente vormistatakse sageli vaid inglise keeles. Oleme mitmes suhtes oma keele represseerimisel kümne iseseisvusaasta vältel kaugemale jõudnud kui nõukogude võimu rohkem kui neljakümne aastaga, väitis professor Vääri. Siia võib lisada arusaamatused vabariigi esimese perioodi aegu loodud sümbolitega, mille asemele (maksumaksja raha eest!) on muuhulgas otsitud Eestisse meelitavaid võõrkeelseid loosungeid (Welcome to Estonia). Mis siis edasi saab? Saja aasta pärast on kaks kolmandikku maailma keeltest välja surnud, kinnitavad Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide keeleteadlased, kes käivitasid projekti, et väljasurevad keeled päris jäljetult ei kaoks - keeli salvestatakse ning pannakse üles ka internetti. Juba võib internetist hea tahtmise korral leida üliharuldaste keelte õppevahendeid, kuulata nendes keeltes peetud vestlusi ja laule. 14. juulil kogunesid Liivojale, Meinhard Laksi sünnitalu juurde tema ja ta pika elutöö austajad, sõbrad, sugulased, õpilased. Kohal oli ka kolm Riigikogu liiget ning kohaliku võimu esindajad. Peeti kõnesid, tehti näitemängu, loeti luuletusi, lauldi, tantsiti ja lustiti muulgi moel, eestvedajaks ikka juubilar ise, kes päris sünnipäevapeo lõpuks võttis seljast rahvariided ning vahetas need punase särgi vastu, millel ilutsesid tähed “LAKS” ja sõnad “Elu on ilus”. Millele reklaamimeistrid mõtlesid, kui andsid õllele just selle mehe nime, kes pole elu sees olnud suitsu-, viina- või õllemees, vaid õpetanud austust ja ausust, tõde ja õigust, taotlenud humaansust ja kultuursust? On ju Meinhard Laks alles hiljuti öelnud: “Enne minu hing rahu ei saa, kui raadios, televisioonis ja ka diskoõhtutel kõlab õige eesti keel.” Kuidas selleni jõuda? Kuidas tagada, et õige, rikas ja tundeküllane eesti keel – nagu Meinard Laksi juubelil – kõlaks kõikjal Eestimaal ning et see keel võiks taevani tõustes üles igavikku endale otsida? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||