|
||||
Nr 26 (584) Neljapäev, 11. juuli 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Olen viimasel ajal justkui pooljonnaka põhimõtte pärast iga paari päeva tagant Keila-Joalt läbi kõndinud ning ikka ja jälle pidanud paraku oma seal töötavate tuttavate käest kuulma: Keila politseinikke on küll vahel Keila-Joal näha, aga nad läbivad selle põhiliselt muulastest koosneva noortebande lausa terrori all oleva noorkaakide kaitseala enamasti autol. Ning suvitajate jt läbisõitjate sõidukite rüüstamised jätkuvad ikkagi pidevalt. Sain taas kuulda, et muist kurinoorukeid käib Keila-Joal Tallinnast “gastroleerimas” ning et nendegi nimed on kohalikel tähelepanelikematel inimestel päris täpselt teada. Ainult et ei Harjumaa Politseiprefektuur ega tema kohalik allüksus, Keila politseijaoskond (piirkonnakonstaabli nimi on Meriküll) pole justkui ikka veel mitte mingit tõsisemat huvi ilmutanud, kes need autorüüstekaagid siis on, rääkimata nende puuri panemisest, vanemate trahvimisest jms. Sest kohalikud inimesed võiksid neile ju kõigest sellest vastikust asjaloost vägagi pikalt pajatada. Ainult et … politsei asi oleks tagada infoandja(te) isiku(te) salastatus, isikukaitse, sest vastasel korral tabaks neid inimesi noorkaakide julm kättemaks — kas vigaseks peksmise, korteriukse põlemapanemise, auto korduva lõhkumise vms näol… Keila politseijaoskonna juhtivkonstaabel Imre Kollo, asjalik ja tasakaalukas mees (olen temaga pool tunnikest pidanud suhtlema) on paraku liiga kõigutamatult jäik — ta ei pea vist Keila-Joa pätikarja ohjeldamist oma tähelepanu väärseks asjakski. Ta hoiatab vaid avalikkust möödunud laupäevase Keilas väljaantava Lääne-Harju Ekspressi vahendusel, et inimesed ärgu jätku kunagi makkisid-raadioid autosse, siis polevat mitte mingit autouste lõhkumist kartagi. Aga Keila-Joa pätikari vajaks politseinikelt ikkagi teistsugust kohtlemist, kui vaid kohaliku pisilehe vahendusel üldsuse kaudne hoiatamine nende “süütute naljakeste” eest. ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||