|
||||||
Nr 25 (583) Neljapäev, 4. juuli 2002 |
||||||
Arhiiv |
Oli see Karl Marx, kes ütles, et muinasjuttude kaudu jätab inimkond naerdes oma minevikuga hüvasti? Nii nüüd meiegi. Või mis siin naerdagi on?! Võpatades kuulame jaanipidudejärgseid politseiteateid. Iga aastaga üha rohkem joomaseid autojuhte, iga aastaga üha rohkem hukkunuid, iseenda ja teiste ohvreid. Tänavu oli neid kümme. Võiks ju rääkida sellest, et need olid parimas tööeas inimesed, elu ülalhoidjad ja edasiviijad. Aga mis sest jutust kasu on? Sõnad ei too enam kedagi tagasi, sõnad ei keela ühtki õllekruusi ega viinapitsi tühjendada, kui mõistus keelamas ei ole. Võib-olla oleme liiga palju sõnadeusku olnud. Või ehk hoopis vastupidi, liiga vähe sõnast hoolinud? Põlvas peeti võidupüha paraad, süüdati ka võidutuli, mis üle maa laiali pidi viidama. Vähe on neid, kellele too jaanipäeva sisse kaduv püha midagi olulist on tähendanud. Viiskümmend aastat kanti Vabadussõja legende ja mälestusi edasi suust suhu. Oli “Nimed marmortahvlil”, olid lõhutud sambad ja tühjaks jäänud platsid kalmistuil, oli talvine aastapäevamälestus. Sõja eeli neli-viis aastat ametlikult tähistatud võidupüha ei jõudnud rahva kollektiivsesse mällu. Kümme praegust iseolemise aastat seda Võnnu lahingu aastapäeva väärtustada suutnud ei ole. Või kas oleksid pidanudki? Oli see ju üks võit Vabadussõja võitude-kaotuste ahelas. Ja kui juba, siis tuleks need kõik rahvale oluliseks teha. Vaevalt on aga praegune aeg selleks parim. Politoloogid on ammugi osutanud, et rahvuskramp ei ole globaliseeruvas maailmas omal kohal. Kuidas aga selles globaliseeruvas maailmas nõnda elada, et maailmakodanikuna ka oma maad ja rahvast armastav eestlane olla, seda tarkust ei ole keegi õpetanud. Saja aasta tagune tarkus, vanaisade-vanaemade mälestused kaugest kooliajast sellele küsimusele vastata ei suuda. Ehk oli vastus nädalavahetusel lauluväljakul ning Kalevi staadionil nähtus-kogetus. Patriotismi kasvatamine kui mõiste on vene ajal nõnda ühemõtteliselt ära määritud, et ükski endast lugu pidav inimene seda pruukida ei söanda. Ometi oli pidu selline, et tundsime taas üle pika aja, et “keegi pole üksi päikese all”. Kui 1869. aastal jõudis 600 meest, kes jalgsi, kes naabrimehe vankripäras, Tartu linna, et üheskoos laulda tänuks heale tsaarile ja rohkem veel omatunde tõstmiseks, siis nüüdne noortepidu tõi Tallinna ligi 50 korda rohkem esinejaid. Uhke tunne oli. Noored tantsijad, kes kolm suurt kontserti andsid, kurtsid aga pettunult vähest publikuhuvi. Jah, tribüünid olid pooltühjad ning see on kivi korraldajate kapsaaeda. Aeg on muutunud, olud ja inimesed ka. Vene ajal olid piletid, reklaamivoldikud ja teatmikud müügil igal tänavanurgal. Nüüd müüdi ka. Paar kuud. Aga kus? Paaris-kolmes kohas, piletikeskustes. Ilmar Moss, eluaegne laulupidude tegija, on seda meelt, et müügistrateegia oli õige ja kallid need piletid ei olnud, lastele ja pensionäridele vaid 40 krooni. Vaid… Jah, aga neile, kes peavad 500 krooniga kuus ära elama, on see nädalane toiduraha. Mõlemad peod kokku kaks nädalat tühja kõhtu. Maainimesele sõidukulud lisaks. Ja istudki kodus, vaatad telerist ülekannet ja mõtled: aga kui tantsupeokontserte oleks olnud mitte kolm, vaid üks, siis oleksid tribüünid täis olnud ning meeleolugi teine — üks kord, siin ja praegu sündivast imest osa saamise tunne. On juba räägitud sellestki, et see pidu peaks olema kord viie aasta tagant ja midagi erilist kõigile. 150 miljonit andis riik Eurovisioonile, 13 miljonit laulupeole. Kumb on meile, eestlastele olulisem? Ammu naeruks tehtud WelComeTo EstOnia maksis sama palju kui õpetajate aastatepikkune töö ja vaev, laste hool ja armastus, kõik see suur ja ilus, mis oli. Ei räägi, ei taha rääkida rüvetatud haudadest Metsakalmistul. On asju, mis sõnadesse ei mahu. Me ju usume, et on keegi-miski ülemat meist, kõrgemal, suurem ja igavene. Ei looda, et politsei süüdlased leiab. Aga lootkem, et teenitud karistuse nad saavad. Saatuselt. Taevataadilt. Ja sellise, et ise ära tunnevad, mis see on ja mille eest. Aga tuli jääb põlema. Laulutuli õpetajate ja laste, nende homsete täiskasvanute südames. Sel kombel me enesteks jäämegi globaliseeruvas maailmas väikesel Eestimaal. Või on see naiivne lootus? IMBI JELETSKY
|
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||