|
||||||
Nr 581 (23) Neljapäev, 20. juuni 2002 |
||||||
Arhiiv |
Nagu öeldud, igal aastal üks krimka, tänavu tuleb juba neljateistkümnes, lisaks ilmus 2001. aastal veel luulekogu “Kuuvalge õhtu laul”. Esimene romaan ilmus 1991. aastal, või õigemini kolm tükki korraga: “Hiromandi kokteil”, “Haapsalu detektiiv” ja “Kagupassaat”. Esimene neist sai sama aasta romaanivõistlusel teise koha. Esikohta välja ei antudki. Enne raamatutena ilmumist avaldati Haapsalu ja Hiiumaa lehtedes. Juhan Pajul on oma raamatuis tekkinud lemmik — Haapsalu politseikomissar Kivistik, kes lahendab ka võimatuina näivaid keerdkäike. “Noh, olgu ta olemas,” arvab Juhan Paju ise. “Ta on tubli poiss ja oskab oma tööd. Ta on koondportree paremaist politseinikest. Nimesid ma ei oskagi öelda.” Juhan Paju (ehk Paju Juss, nagu teda tuttavad-sõbrad kutsuvad) on ka seetõttu veidi omapärane, et ta polegi nagu kirjanikuks pürginud. Tallinnas 1939. aasta 11. märtsil sündinud poisslaps kasvas üles Järvakandis, lõpetas Vändra keskkooli ja seejärel Tallinna Polütehnikumis raadiotehnika eriala. Pärast seda töötas kolm aastat küberneetikainstituudis. Ometi ajas rahutu vaim teda tolleaegsesse TRÜ-sse ajakirjandust õppima. Nagu oleks sellest veel vähe, soovis ta ka näitlejaks saada. Ülikooli ajal käis ta Tartus Ellen Liigeri juures proovimaski, kuid mõlemad said aru, et see oleks vaid kraami raiskamine. Ja nii jäigi. “Kuigi elus oleme kõik veidike näitlejad,” arvab Juhan Paju ise. Ja siis tuli ebaõnn: süda hakkas jukerdama. Ühena esimestest Eestis tehti talle südameoperatsioon. Viiest esimesest opereeritust on siiani elus vaid Juhan Paju. Tervisehädade tõttu tuligi ta 1972. aastal Haapsallu, oli siin kohalike raadiosaadete toimetaja, ajalehetöötaja. Siin armus ta meresse. Tema nõrkus on purjekad. Ise ta arvab, et süüdi on tema esivanemate päritolu — nad pärinesid Pärnumaalt Kabli rannast, kus ehitati teadaolevalt ka esimesed Eesti suuremerepurjekad. Juhan Paju on valmistanud neli purjekat. Esimese ehitas vanast päästepaadist. Masti tõi Hiiumaalt veoautoga. Veebruaris vana kuu ajal maha raiutud kuue meetri pikkune kuusk osutus õnnestunud valikuks. Kahest voodilinast õmbles ta ristpistega purje ja 1977. aastal sõitis koos sõbraga Osmussaarele, mis tol ajal oli keelutsoon, mida valvas Vene piirivalve. Pärale jõudsid! Lisaks möllas merel samal ajal paras torm — 17 meetrit sekundis. Talveks konstrueeris Juhan Paju paadile uisud alla ja sõitis Haapsalu lahel nagu jääpurjetaja. Teiste jääpurjekatega muidugi võistelda ei saanud, või siis ehk mõnes vabaklassis. Rahutu hing ei andnud ikkagi rahu. Lõi vahepeal kohaliku ajalehetoimetuse ukse kinni ja läks Hiiumaale Ristna tuletorni majakavahiks, tuli korraks toimetusse tagasi ja uuesti majakavahiks, seekord Hobulaiule. “Ma ei saanud tol ajal end ajalehetöös nõnda väljendada, nagu soovisin. Pahatihti pandi mu lugudele käsi ette.” Mis edasi? “Tean täpselt,” ütleb Juhan Paju. “Kirjutan edasi. Praegu on plaanis järjekordne kriminaalromaan, mille tegevus algab Tallinnas, kuid lõpplahenduse teeb jällegi seesama Haapsalu kriminaalkomissar Kivistik. Lähemalt ma ei oska veel isegi öelda. Kõik jookseb pähe ja pastakasse loo arenedes.” No nii. Ootame siis Juhan Pajult uut romaani! ÜLO SAIN |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||