|
||||
Nr 581 (23) Neljapäev, 20. juuni 2002 |
||||
Arhiiv |
Minu kodukülas suuri jaanikuid ei tehtud. Esimesed rahuaastad oli tulitavate haavade aeg. Küla oli noortest meestest tühi. Sõjaväljalt tagasitulijaid oli palju vähem kui neid, kes viidi. Korpusepoisid tulid, hing läbielatust haige. Saksa mobilisatsiooni alla käinutega oli aga lugu hoopis isevärki. Naised pistsid pead kokku ja sosistasid, et seda või toda tagametsas heinaküünis nähtud, teine kodus laudil redutavat. Need, kes fritsude käest pääsesid, ei julgenud end Vene võimu kätte anda, kartsid Siberit. Ja ega nad pidanudki välja tulema, augustikuu oli alles ees, aga siis lubanud inglismanid valge laevaga tulla ja punased Peipsi taha lüüa. Nõnda oli juba paar aastat kõneldud. Eks ootajal peab pikka meelt jaguma. Aga tolle suve hakul tuli koju tagasi Metsandi Georg. Tema oli üleküla-, ei, lausa ülevallapoiss — pillimees, laulumees, naistemees. Ta olnuvat Saksa sõjaväkke võetud ja hiljem Vene vangilaagriski käinud, siis aga koju lastud. Sest — nojah, kehva tervise tõttu, seletas Georg ise. Välja see kehv tervis küll ei paistnud. Georg tõmbas lõõtsa ja laulis tüdrukute akende taga. Tema tõigi mu kodukülla Valgre meloodiad. Ja tema oli see mees, kes tol jaanieelsel nädalal hakkas õlut tegema ning külarahva oma toataha karjamaale jaanitulele kutsus. Kõik, lapsest raugani. Et oleks üks ilus pidu, sõda unustatud, mured maha maetud, küla koos. Mäletan, et natuke nõutult mu ema ja isa pead vangutasid, aga otsustati minna. Kõik läksid. Sume suveõhtu, jaanik praksub, õllekapp käib ringi… Põõsaste vahelt hakkas tule äärde hiilima ka neid poisse, keda ammu nähtud ei oldud, neid sealt heinamaa küünidest. Pomisesid oma tere ja lisasid, et Georg saatnud sõna, et tulgu, joogu janu õlutki, nad ka inimesed. Istusid ja jõid, mõni tegi tantsukeeru, teine pani pea naabritüdruku sülle ja ohkas kogu südamest. Hea oli. Georg aga käis ringi kui kurjast vaimust vaevatu, ei olnud ta pillil mõnu ja lauluhäälgi hakkas kähisema, mees kandis aina õlut, üks kann teise järel, õlu oli aga nõnda kange, et kes janu jõi, see kõikuma kippus. Sel ajal automürin külavahel tavaline ei olnud. Aga äkki see kostis. Üsna lähedalt. Ja koerad hakkasid kooris haukuma. Korraga oli kadakatevahe mehi täis, karjuti vene keeles, püssid paukusid… Sedakorda ei saanud haarajad poisse kätte, aga ka valge laev ei tulnud. Paari kuu pärast olid küünid tühjad… Georg läks ära linna. Räägitakse, et kui metsavennad Siberist tagasi tulid, ajasid nad temaga seesugust mehejuttu, mis ainult sõnadega ei piirdunud. Igatahes Georg jäi põdema, rändas elupäevade lõpuni ühe pruudi juurest teise juurde, kuid koju Metsandile ta enam ei tulnudki. Ka suuri jaanikuid ei ole minu kodukülas hiljem tehtud. Mõni mälestus saab mälestuste mälestuseks ja jääbki elama, siis ka, kui enamik asjaosalisi juba mulla all. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||