|
||||
Nr 581 (23) Neljapäev, 20. juuni 2002 |
||||
Arhiiv |
… Kujutlege, et viibite minust nelikümmend seitse või kaheksa aastat noorema, teismelise koolipoisi Ants Tamme kõrval sumedal juuniööl täiskuupaistes helendavas Lelle mõisa pargis. Kolhoosilikule lagastamisele vaatamata ikka veel kaunis pargimaastik äratab romantilisi hingeseisundeid. Kunagi parun Huenele kuulunud Lelle mõisa suures saalis, tolleaegses rahvamajas oli just äsja lõppenud Pärnu teatri etendus, türgi luuletaja Nazim Hikmeti “Legend armastusest”. Ei meenu enam, kes kehastas kangelannat Shirini, aga meespeategelast, traagilisi kannatusi-pürgimusi ülevalt väljendavat Farhadi kehastas tol ajal Eestis nimekas Paul Ruubel. Osa publikust oli juba lahkunud, jäänud olid tantsuhimulisemad nooremad inimesed, kellest, mis salata, nii mõnigi ka kehalisi öökontakte igatses. Mõned agaramad, kergemini ja usalduslikumalt lausa sõnatu intiimleppe sõlminud paarid juba eemaldusidki paari-kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Lelle alevikku või siis suundusid taamal tumendavate, piimjast udust mornilt esile tükkivate ristikurõukude kaitse alla. Naabruses olid Põllu küla talud veel rahvast täis ja nii mõnigi mees viis piiga otsejoones koduvoodisse. Äkitselt istus minu kõrvale pingile heledas triiksärgis keskealine mees, suu ümber karmid jooned, silmis aga kuidagi raskelt helendav pilk. Tundsin mehes kohe ära näitleja Paul Ruubeli. Paul Ruubel vaatas mulle korraks pikemalt silma ja lausus siis enda elust kõneldes, et poisid, te ju ei tea eluraskustest mitte õhkagi. Ei tea õieti sedagi, mis on sõda ja kui palju ta täiesti asjatult inimohvreid nõuab. . . Temal, Paul Ruubelil, jäänud sõtta vend. Surmasaanuid või küüditatuid on igast suguseltsist vaata et kümnete kaupa. Praegu, tagantjärele adun, et Paul Ruubel vajas lihtsalt oma nukratele mõtetele kuulajat, olgu selleks kas või tundmatu ja kohmetult naeratav teismelisnooruk kuskil külarahvamaja välistrepi juures. Veel mäletan, et Paul Ruubel ei piirdunud toona sõja kui niisuguse taunimisega, vaid tal oli midagi siiralt ütelda-arvata ka suure ja ahnelt territooriumimaia idanaabri kohta… Jah, sõjad hävitavad rahvast. Kui palju II maailmasõja ja sellega kaasnenud traagiliste hoopide tõttu eestlaste arv vähenes, sellest on viimastel aegadel kirjutatud-kõneldud rohkem kui küll. Sestap heidan Tartu ülikooli sõjaaegse eugeenikaprofessori dr med H. Madissooni kokkuvõtlikke arvandmeid kasutades põgusa pilgu Eesti ala rahvaarvu muutumisele 13. sajandist alates. 13. sajandi algus. Pärast muistset iseseisvusvõitlust on eestlaste arv umbes 200 000. Rasketes võitlustes võis meie rahvast hävinenud olla neljandik. 1560. a paiku. Rahvaarvu kasvule on pidurdavalt mõjunud kogu Euroopas võimutsenud katku- ja näljaperioodid. Eestlaste arv on 250 000—280 000 hinge. Umbes kümnendik taludest on elanikkudeta. 1638.–1645. a. Meie kodumaa on olnud lakkamatute sõdade ja nendega kaasaskäiva katku ja nälja tallermaaks. See on kestnud väikeste vaheaegadega umbes 60 aastat. Eestlaste arv langes kohutavalt. Ainult 84 000 hinge on veel eestlasi järele jäänud. Taludest on 90 % tühjad. 1696. a. Eesti rahva suur elujõud aga püsib. Aastal 1696 on Liivimaal juba 230 000 eestlast, Eestimaal — 186 000, kokku 416 000. Ümmarguselt 60 aasta kestes on rahva arv tõusnud 84 tuhandelt 416 tuhandele, seega … kasvanud viiekordseks. 1710. a. Erakordsed ajad, mis algasid ikalduse ja kohutava näljaga. Ellu jäänud eestlaste arv jälle 90 000 hinge. Napi poolteise aastakümne jooksul oli rahvaarv langenud 326 000 inimese võrra. Maa oli jäänud teistkordselt tühjaks. 1772. a. Suure sündimuse tõttu on eestlaste arv tõusnud 436 500 hinge peale. 1881. a. Esimese rahvaloenduse ajal pannakse meie maal kirja 889 358 eestlast. 1897. a. Sel aastal korraldatud rahvaloenduse andmeil on eestlasi 945 068 hinge. 1934. aasta rahvaloenduse järgi on Eestis 1 117 361 elanikku. 1941. aasta 1. detsembri rahvaloendus annab pildi Eesti rahvastikust pärast vabanemist enamluse ikke alt. Eestis on 1 017 811 elanikku. 1934. a võrreldes on rahvaarv langenud ümmarguselt 100 000 inimese võrra. See on raske kaotus, kuid eestlaste elujõudu ta ei murra. Võõra ikke alt vabanedes on eestlane jälle rakendumas oma kodu ja perekonna ülesehitamisele. Nüüd aga, rohkem kui 10 aastat pärast taasiseseisvumist, väheneb meie rahvaarv igal aastal keskmiselt seitsme tuhande võrra. Noori ei sünni peale (abordid jms), vanu aga kaob lausa iga päev. Maa, eestlaste põline maa, muudkui tühjeneb. Meie ranna- ja põllu- ning metsamaid haaravad kas otse või variisikute kaudu aplalt enda valdusse välismaalased nii läänest kui ka idast. Ajaleht Lääne Elu kirjutab murelikult: Lääne maavalitsuse ette pargivad läikiv BMW ja kurvasilmne mersu. Välja astuvad tursked lühikese soenguga mehed, kes alghinnaga suulisele enampakkumisele tulnud krundid üles ostavad. Avalikul oksjonil müüdi 15 maatükki Noarootsi, Ridala ja Martna vallas. Viimase enampakkumisel olnud krundi — põllumaa Kabeli külas Martna vallas — ostis kohalik talumees 7926 krooniga. Teised maatükid võeti ilma ülepakkumise ja oksjonihaamri kolksatusteta — krunt krundi järel rändab Valeri Elisarovi ja tema osaühingu Mental Büroo kätte, siis võtab kaks maatükki Aleksandr Slobodanjannuk. Naljakas on see, et enamikule kruntidest oli end kirja pannud mitu tahtjat, kuid Elisarov ja Slobodanjannuk said oma tahtmise konkurentsitult ja alghinnaga, kogu enampakkumisele kulus vaid pool tundi, teeb ajaleht oksjonist kokkuvõtte. “See on täiesti tavaline asjakäik,” kommenteerib Lääne Elu ajakirjanikule enampakkumist maavalitsuse majandusosakonna juhataja Harri Erman. “Kes mida pakub, lepitakse enne ukse taga kokku. Kogu lugu.” See, et Martna mees viljavälja sai osta, on õnneasi. Olnuksid Valeri Elisarovil ja Mental Bürool paberid korras, tõusnuks hind taluniku jaoks liiga kõrgeks, kirjutab Lääne Elu Ermanit tsiteerides. Kas oleks veel rohtu, mis avitab? On nenditud, et riigipoolne vähene rahaline toetus ei ajenda lapsi soetama. Mis siis ajendaks? Ons ürgsed loodustungid meie noorema rahva maha jätnud? P. S. Asi on ju ilmselt selleski paratamatuses, et soomeugrilased on vanad ja väsinud rahvad või rahvakillud, kes on minetamas enamikule teistele rahvastele seni vaibumatult omast edasikestmiskihku. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||