|
||||
Nr 22 (580) Neljapäev, 13. juuni 2002 |
||||
Arhiiv |
Kui lööte lahti Eesti Entsüklopeedia, siis leiate sealt sõnad koduhiir, kodukass, kodukäija, kodumasinad jne, kuid sõna kodu küll mitte (nagu ei leia te sellest targast raamatust ka muid sooje sõnu, nagu ema, isa, vanaema, vanaisa). Lihtsa sõna kodu definitsiooni leidmiseks tuleb pigem pöörduda filmi või muusikali “Nukitsamees” poole, kus vastus küsimusele “Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?” kõlab nii: “Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks. Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.” Millegipärast on viimastel aegadel, eriti viimastel nädalatel hakanud ilmuma ridamisi artikleid, milles väidetakse, et “vaba Eesti jättis koduta”. Näiteks on juttu pedagoogist, kõrgharidusega tartlannast Riinast, kes jäi omandireformi käigus ilma õigusest erastada seni koduks olnud korter, sest ta elab kunagisele omanikule tagastatud majas. Riina kirjutab: “Tervitasin Eesti taasiseseisvumist kogu südamest. Ei osanud arvata, et jään ilma oma kodust, kus olen elanud kakskümmend viis aastat. Olgu kohe öeldud, et ma pole sellepärast kibestunud ning kindlasti ei soovi ma vene aega tagasi. Näen ümberringi, et elu on ka paljude teiste vastu olnud ebaõiglane. Üks mu tuttav muusikaõpetaja vahetas kümne aasta eest kaks kõigi mugavustega korterit Tähtverre poole maja vastu, et pakkuda oma lastele kasvamiseks paremat keskkonda. Nüüd on maja tagastatud ja ta peab sealt välja kolima. Meid ühendab see, et õpetajatena töötades teenime Eesti keskmist palka ja oma kodu ostmisele ei saa mõelda. Elan kahe korteriga vanas majas, mis tagastati Ameerikas elavale omanikule.” Tallinnas elab tagastatud majades 44 650 inimest, uue elamispinna taotlejatena on arvele võetud 4500 leibkonda 12 000 liikmega, kellest suur osa on põlised eestlased. Nemad teavad, mida tähendavad majaomanike või nende volitatud esindajate “külaskäigud” ja ähvardavad telefonikõned suvalisel kellaajal, kohtuvaidlused jne. Paljude inimeste tervis on üles ütelnud, mitmed on loobunud seismast oma õiguste eest, lülitanud välja telefoni, ei vasta uksekella või koputamise peale. Mitmed poliitikud ja juristid, kellega on olnud juttu selliste inimeste saatusest, lohutavad — aeg annab arutust, las piljardimunad veerevad, küll nad pärast lööki lõpuks ikka mingi pesa leiavad. Mis parata, seadused ju sellised. Ja seadused on tõesti sellised, et ainult tippspetsialistid nendest aru võivad saada. Olen käinud mõnel kohtuprotsessil, kus omanikku esindavad advokaadid väitlevad teiste, oma kodus elamise õigust kaitsvate perede advokaatidega. Tsiteeritavate seaduste, määruste, korralduste, otsuste, paragrahvide, lõigete ja punktide virvarr kostab kõrvalise inimese kõrvadele kui hiina või araabia keel. Sõnu kodu, ema, isa, vanaema, vanaisa, turvalisus ei kuule nendes kohtuväitlustes kordagi. Ei kuule sedagi, et endale kümnete aastate jooksul kodu rajanud inimesed on kinni maksnud nüüdseks teistele inimestele tagastatud majade kommunikatsioonivõrgud, infrastruktuuri, kapitaal- ning sanitaarremondid. Tallinlannad Ester Toompuu ja Marju Kagovere kirjutavad näiteks, et igale perele, kellelt Tallinna linn võttis õiguse erastada EVP-de eest korter ja sinna juurde kuuluv maa võrdsetel alustel teistega, on tekitatud materiaalset kahju ca 300 000 Eesti krooni ulatuses ning just see on tõeline eesti pere vaesumise ja teise Eesti tekkimise põhjus. Veel kirjutavad nad, et probleem ei ole lahendatud, vaid kerkib uue teravusega, kui mööduvad riigi poolt määratud tähtajad üürilepingute pikendamiseks, kuigi juba praegu on kohtutes hulgaliselt väljatõstmishagisid. Ja väljatõstetavate hulgas on palju lapsi, kes peaksid jätma mitte üksnes oma kodu, vaid ka oma kooli. “Milleks see rahvasterändamine? Milleks ebamäärane tulevik ja suurte sotsiaalsete gruppide ümberasustamine?” küsivad need keskikka jõudnud emad, kes kogu oma elu on elanud korteris, mida nad on pidanud oma koduks. “Meil pole nii palju raha, et oma korter ära osta. Meie lapsed vajavad koolitamist, riietamist ja süüa. Meil on ikka veel alles EVP-d, mida riik andis lisaks laste kasvatamise eest ja mille eest lootsime nagu teisedki erastada oma kodu. Meile peale sunnitud kohtuvaidlused, mis on hävitanud meie ja meie laste vaimset ja füüsilist tervist ning vähendanud usku oma riiki, on jõudnud lõppfaasi ja ilmselt mitte meie kasuks. Me ei taha oma kodust lahkuda ja meil ei ole kuhugi minna,” kirjutavad Ester Toompuu ja Marju Kagovere ning teevad järgmise ettepaneku: 1) las linn ostab õigusvastaselt võõrandatud korterite omanikelt korterid linnale kokkuleppehinnaga (seda muidugi siis, kui nad tahavad neid müüa) ja 2) erastab need korterid EVP-de eest sundüürnikele. Nii saaksid rahahimulised oma osa, aastakümneid samas kohas elanud pered ei muutuks kodututeks, vaid säilitaksid oma imelise, tavalise eluaseme ja linn ei peaks suurt munitsipaalkorterite ehitamist alustama, vaid võiks piirduda väiksemate ehitusmahtudega. Probleemi tekitaja peaks selle ka lahendama ja otsima süsteemseid lahendusi. Inimesed pole ju piljardikuulid, mida võib suvalises suunas togida, pole nad ka metsa raiumisel laiali lendavad laastud. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||