|
||||
Nr 21 (579) Neljapäev, 6. juuni 2002 |
||||
Arhiiv |
Maikuu algul hoiatas Harju Politseiprefektuuri pressiesindaja (maakonnalehe Harjumaa vahendusel) vägagi tõsisel, et mitte öelda: dramaatilisel toonil kõiki neid, kes elavad Keila-Joal või selle kena paiga lähistel või kes sealt juhtuvad mõnikord läbi sõitma. Peaaegu et hädaldavas võtmes kirja pandud hoiatuse põhisõnum oli: inimesed, ärge jätke Keila-Joal suplema või siis kauplusesse minnes autot järelevalveta! Keegi jäägu masinakest kas seestpoolt valvama või siis jälgitagu oma autot pisut kaugemalt. Teine soovitus oli: ärme jätame oma sõidukitesse midagi seesugust, mis võiks Keila-Joal kõigutamatu regulaarsusega tegutsevates autoriisujates või -röövlites silmahimu läita, sest siis jääte üpriski tõenäoliselt ilma oma autoraadiost, makist või fotoaparaadist. Samas oli mõnevõrra lähemalt juttu ka Keila-Joal ringihulkuvatest või -seiklevatest noorukikampadest, kes igal nädalal vaata et tosinate kaupa sõidukeid rüüstavad. Kurjategijate käekiri olevat sealjuures igavalt üheülbaline: esmalt virutab keegi gangi liikmetest kas kivi või mõne muu ettesattuva esemega kildudeks teie auto akna, misjärel teine nolk teie liikumisvahendi sisemust rüüstab. Räägitavat siin-seal sedagi, et vahel jälgivat kolmas kurikael paraja vahemaa pealt, kas autoomanik järsku välja ilmumas pole — vajadusel antavat sellele tellisega valusasti vastu molu või välgutatavat mõned tollid pussiterast kopsu sooja… Minugi autol löödi mullu suvel üks ukseklaasidest puruks, kui suplema minnes oma 15-aastase sõiduki teepervele jätsin. Kahju ligemale tuhat krooni, aja- ja närvikulust rääkimata. Politseilt pole olnud lootagi süüdlaste kinnivõtmist. Tolles Harjumaa veergudel ilmunud politseipoolses hoiatuses à la päästku ennast autoröövlite eest, kes saab või oskab, hämmastas mind mitte niivõrd autoröövlite lausa takistamatu-tõkestamatu tegevus Keila-Joal, kuivõrd see veider asjaolu, et Harju Politseiprefektuuri esindaja ei teinud oma pöördumises elanikkonna poole õhkõrnagi vihjet sellele, kas korrakaitse eest vastutajad püüavad mingilgi moel tolles ühes Eesti kenama loodusega paigas vohavat noorukikuritegevust ohjeldada. Olen Keila-Joal liikunud mitmel korral nädalas ning kunagi pole seal politseist ei kippu ega kõppu kuulda-näha olnud. Noorukid ja poisinagad aga tunnevad neile võimaldatavast täielikust karistamatusest vaid õelat rõõmu, tülitavad muudkui inimesi ja arendavad oma kurjategijavõimeid aina edasi. Mida olukorrast arvate, Keila politseijaoskonna juhtivkonstaabel Imre Kollo? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||