|
||||
Nr 21 (579) Neljapäev, 6. juuni 2002 |
||||
Arhiiv |
On rõõm tõdeda, et viimasel ajal on invaliidide materiaalne olukord siiski paranenud, sest nad hakkasid saama sotsiaaltoetust. Suur kasu on ka sõidusoodustustest ühissõidukites ja taksodes. Kui puudega inimesel pole tööd ega tööstaazi, aga sellistest on enamik kahjuks just noored, siis on tema sissetulek ilma sotsiaaltoetuseta alla 1400 krooni. Sellest ei jätku õieti isegi toidu ja korteri eest maksmiseks, mis siis veel muust rääkida. Tõsiasi on ka see, et toimekal ning ettevõtlikul invaliidil kulub raha rohkem kui sellel, kes istub passiivselt kodus. Näiteks tegusal pimedal on vaja endale muretseda küll saatjaid, küll ettelugejaid, küll abi koduses majapidamises, sest ta ei saa ilma abita vabalt ringi liikuda, vajalikku teavet hankida ega oma majapidamises päris üksinda toime tulla. Vajaliku abi olemasolu korral aga võib ta päris suuri asju korda saata. Näiteks Aldo Kals on saanud teadusdoktoriks ning on Eesti nägemisinvaliididest kirjutanud mitu olulist raamatut. Aleksander Vassenin on edukalt omandanud kaks kõrgharidust ning avaldab pimedate sotsialiseerumist käsitleva raamatu. Artur Räpp õpib edukalt kõrgkoolis matemaatikat-informaatikat. Ilmar Tamm on tuntud muusik. Annika Raide on Euroopa esivõistlustel korduvalt tulnud ujumises esimese kolme hulka. Seda loetelu võib jätkata. Arvan, et täispimedaile ja väga väikese nägemisjäägiga inimestele tuleks siiski määrata sügav puue. On ju üldlevinud seisukoht, et koguni 80 % teabest, mille inimene hangib oma ümbrusest, saab ta just silmade kaudu. Teave on aga toimetulekuks väga vajalik. Puudeastme määramisest Puudeastme määramisel arvestatakse mitte ainult puudest tingitud takistuse suurust ja selle iseloomu, vaid ka seda, kuidas invaliid oma igapäevaelus toime tuleb, mida ta teeb või ei tee. Teotahte arvestamine puudeastme määramisel tekitab kahtlusi. Püüan neid kahtlusi põhjendada. Võrrelgem teineteisega näiteks kahte ühesuguse puudega täispimedat, kellest üks on õppinud talle olulistes kohtades käima saatjata või käib koguni tööl, teine aga ei üritagi teha talle jõukohaseid toiminguid, vaid kasutab võimalikult palju kaasinimeste abi, sest teda iseloomustab nn õpitud abitus. Sel juhul pole ju õige ega õiglane määrata neile kummalegi erinev puudeaste, sest nii stimuleeritakse mitte püüdlikkust ja tublidust, vaid hoopis õpitud abitust. Sellest oleks küll kahju. Diskrimineerivast rehabiliteerimisest Põhimõte, et vanemas eas invaliidistunud inimesi, alates 65-ndast eluaastast, enam ametlikult ei rehabiliteerita, on küll lausa diskrimineeriv. Kujutlegem olukorda, kui keegi kaotab nägemise järsku. Nii ränk ja ootamatu õnnetus kutsub tal kindlasti esile tugeva närvišoki. Lisaks sellele talle veel teatatakse, et ta on rehabiliteerimiseks liiga vana, s.t teda ei õpetata igapäevatoiminguid käsikaudu sooritama, teda ei õpetata valge kepi abil orienteeruma jne. Kuidas nii tohib!? Selliste otsuste langetajad võiksid oma elust kas või ühe nädala elada kinniseotud silmadega. Arvan, et selline eksperiment oleks kasulik puudega inimestele. Praegu kehtivast ravitoetusest Rehabiliteerimistoetust on rehabiliteeritavale ette nähtud aastas kõige enam 800 krooni. Niisiis aastas ainult kuni 800 krooni… Rehabilitatsiooniplaani koostamiseks kulub sellest piskust 400 krooni. Järele jääb maksimaalselt 400 krooni. Kuidas ja keda on võimalik rehabiliteerida 400 krooni eest? Ainuüksi valge kepi abil orienteerumise õpetamine kestab umbes sada õppetundi. Niisugusele rehabilitatsioonitoetusele mõeldes meenuvad 4–5-aastased lapsed, kes juba nii noores eas püüavad endale selgeks teha, mis on mängult ja mis on päriselt. Muidugi pole Eesti invaliidide olukord mingi erandnähtus. Kindlasti on taolisi probleeme esinenud ka Soomes, Rootsis ja mujalgi, kuid aeg ja areng on seal puudega inimeste elu kvaliteeti tublisti parandanud. Küllap paraneb see aja jooksul meilgi. Selleks aga on ka tarvis, et need, kes on kutsutud ja seatud puudega inimeste probleeme lahendama, õpiksid paremini kujutlema end invaliidide, näiteks ratastooliinimeste ja pimedate rollis, sest tundub, et vahel on nad meist, puudega inimestest, liiga kaugel ja kõrgel. Loomulikult tuleb ka invaliididel endil oma probleemidele ja muredele rohkem tähelepanu tõmmata, sest eks häält pea tegema ikka see, kelle king pigistab. Mõelgem siis tõsiselt sellele, kuidas muuta invaliidide elu mitte halvemaks, vaid just paremaks. Eriti peaksid sellele mõtlema need, kelle otsustest oleneb puudega inimeste elu kvaliteet. VELLO VART,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||