|
||||
Nr 21 (579) Neljapäev, 6. juuni 2002 |
||||
Arhiiv |
Iga asi lõpeb ükskord ära. Eurovisioonisagin samuti. Ära tegime ja tublid olime joovastusele on järgnenud pohmell. Nagu kassiahastuse päevadel tavaks, näib kõik hall ja vastik, teised eriti, sest nemad on teised. Antiikajast meie päevisse on jõudnud legend kenast noormehest Narcissusest, kes ei suutnud veepeeglilt pilku lahti kiskuda, nõnda ilus oli see nägu, mis sealt vastu vaatas. Imetles ja nautis, kuni kaameks kuhtus ja lilleks nõiuti. Meditsiin on temalt saanud eneseimetlustõve nimetuse nartsissism. Mõni kodumaine Nartcissus on jõudnud juba välismaise sopaga üle kallata kõik selle, mis Eestis seoses Eurovisiooniga tehti, sest tegid teised, mitte tema ise. Vene ajal naersime tšuktšide anekdoote ja Armeenia raadiot ning kehitasime õlgu, kui kõneldi, et armeenlased on solvunud või et tšuktšid end naerualustena pahasti tunnevad. Harimata rahvas, ei saa naljast aru! Hiljuti kuulsin anekdooti elevandist, keda vaatasid ameeriklane, venelane ja eestlane. Nõnda nad siis mõtlesid — Palju see maksab? Palju see joob? Mida ta küll minust mõtleb? Seda, mida nad, paljud neist, meie kohta mõtlevad, oleme nüüd taas teada saanud. USA suursaadiku Joseph M. de Thomase näpuviibutus meie kõigi suunas loksutab paljud asjad paika. Suur riik ütleb väikesele, millised monumendid püsti panna, kellele ja kuhu. Isegi see, et holocausti ohvreid, juute meenutavad sambad nii Kalevi-Liival, Kloogal kui ka Rahumäel ja Tartus juudi kalmistul, ei lähe õpetajale korda. Suure asi on väikest õpetada, sest tema teab ikka paremini. Moskva teadis ju ka, kuidas mulgi kapsast teha, ja seda, et tuulehaug süüa ei sünni, luud lähevad roheliseks. Suur riik ütleb väikesele, mida, kuidas ja kui palju koolilastele peab õpetama. Ei ole väikese asi vastu habiseda, et oma õppekavu teeme ise. Niisamuti ei ole väikese asi küsida, mida teie seal suure mere taga oma indiaanlastega olete ette võtnud. Kadakasaksu oli vähe, mats, tubli mees, muigas nende üle ja härraste ees ei koogutanud. Pajuvenelasi ei olnud samuti kuigi palju, eestlane kõneles kodus ja kirikus oma keelt ning võõraste jumalate ees kummardades laupa lõhki ei löönud. Aga siis oli maailm veel väga suur. Türgimaast, kus ploomimets nõnda tihe kui meil kodus sigadekopli lepik, teadis pajatada vaid mõni vana soldan. Nüüd on maailm kokku tõmbunud, maltsainglasi koolitatakse nii Avinurmes, Abrukal kui ka Abjas ning väikeste eneseimetlemisele tehakse sirgelt ja selgelt ots peale. Kui nad seda ise lasevad. Läinud nädala kolmapäeval kell 21.20 tõstis kraana Pühavaimu kirikult 1684. aastal tehtud tornikiivri. Juba 13. sajandil rajati Tallinna eestlaste kogudusele kirik, kus on jutlustanud ka Balthasar Russow, kes 1563. aastal Pühavaimu eesti koguduse abiõpetajaks ordineeriti. 1433. aastal valas M. Seifert kirikule tornikella, mis sai nimeks Maarjakell ja helises võrdselt nii rikkale kui ka vaesele, nii saksale kui sandile. Tornikiivrit enam ei ole, tulekahjukuumuses on kell purunenud. Eestlaste vanim ja kauneim kirik, mille uks alati hingeabi otsijaile valla on olnud, oli kahjutules, mille põhjuseks peetakse inimlikku lohakust. Tallinna vanalinn on kantud UNESCO kultuuripärandi nimistusse, see on midagi sellist, millel rahahinda ei ole. Kui mullu septembris kaks ookeanitagust torni terrorirünnakust kokku kukkus, vakatas kogu maailm. Kas Eestimaa nüüd isegi päriselt adus, mis on juhtunud? Kas mõistame, kui haavatav on üks väike rahvas ja tema sajanditevanune kultuur? Just praegu, kus meie eneseimetluse nartsissid on kuivamas, tuleks öelda, kes me oleme ja kui palju meie asjad tegelikult teistele korda lähevad. Või kuidas seda elevanti vaadatigi… IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||