|
||||
Nr 20 (578) Neljapäev, 30. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Rahvusraamatukogu fuajees 15. mail. Donald Koppeli fotonäituse avamise kõned on äsja peetud ja kokkutulnud läinud pilte vaatama. Üks vanahärra läheb ja tutvustab end Donald Koppelile: “Teate, tunnen ennast teie piltidel ära. Mina olin ju ka tollel aastal sealsamas…” Sellel näitusel on nii äratundmisi vanematele kui avastusi noorematele. Donald Koppel (pildil), 82-aastane sirge rühiga vanahärra Miamist, on toonud kodumaale vaadata oma haruldased fotod. Üks osa neist kõneleb 1940-ndal Eesti sõjaväkke läinud sõduri elust. Sõdur, kes seda elu filmilindile jäädvustas, oli Donald Koppel, kireva sõjamehesaatusega noor eesti mees. Sõdur Koppel alustas neljakümnendal Eesti sõjaväes Tapal, siis Narvas; edasi tuli Vene sõjaväe polgu kool Tamsalu lähistel ja polk Väike-Maarjas; siis viidi ta sõdima sakslaste vastu Venemaale, kust õnnestus neljakümne esimese augustis põgeneda; siis Tallinna politsei ratsareservis, neljakümne kolmandast mobiliseeriti Koppel Eesti SS-brigaadi Poolas, seejärel sõdis ta Neveli all ja lõpuks Narva lähistel. Enne sõda Tartus omandatud tsinkograafiamet on Donald Koppelit toitnud aastaid. Oma keerdkäigulises elus on ta alati ligi hoidnud ka fotoaparaati, tänu millele on saanud võimalikuks praegune näitus Rahvusraamatukogus. Näituse kuraator, Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafiaprofessor Peeter Linnap ütles näitust avades, et Donald Koppeli fotodes näeme sõja argipäeva, mitte kangelaslikkust ja tulevärki. Argipäevast paistab välja eestlase tüdinud neutraalsus Teise maailmasõja suhtes. Me ei näe sõjakoledusi, näeme isegi pisut lüürilist vaikelu — millele tõmbab sirge ja lõpliku joone alla seda näituseosa lõpetav sõjas surma saanute nimekirja koopia… Nii Eesti, Vene kui ka Saksa sõjaväes teeninuna oli Donald Koppel sunnitud neljakümne neljandal kodumaalt lahkuma. Teekond viis kõigepealt Rootsi. Kui Rootsi riik oli otsustanud põgenikud kodumaale tagasi saata, võttis Donald Koppel koos 17 eestlasega ette ohtliku teekonna üle Atlandi ookeani. 83 päevaks sai põgenike koduks 13 meetri pikkune kalapaat Inanda. Fotodel näeme kogu pikka teekonda: Šotimaa, Wales, Madeira saarestik, Atlandi ookean… Paadis oli mehi, naisi ja lapsi. Oli tormi ja surmahirmu. Kuid oli miski, mis peale saatuse kingitud õnne veel aitas: paadis olijate optimism ja usk kohalejõudmisse. See on piltidelt selgesti näha. Sest kuidas selleta saanuks reisikaaslased fotoaparaadi ees säravalt naeratada, Donald Koppeli tollane abikaasa Herta tänapäeva mõistes lausa modellina poseerida ja elust rõõmu tunda — kõigest hoolimata. Ligi kolmekuulise meresõidu järel maabuti õnnelikult Ameerika Ühendriikide lõunarannikul. Florida palmide all ei alanud aga veel muretu elu: Ühendriigidki tahtsid pagulased tagasi saata. Lõpuks oli õnn siiski paadipõgenike poolel. Florida sai neile uueks koduks. Donald Koppel pidas Miamiski tsinkograafiametit. Nüüd on ta juba aastaid pensionär, korjab oma aiast apelsine, mangosid ja banaane ning teeb väga head toitu. Eesti taasiseseisvumisest peale peaaegu igal suvel on Donald Koppel võtnud ette pika teekonna Miamist Tallinna. Siin ootavad teda sugulased ja sõjakaaslased, kelle iga-aastased suvised kokkutulekud kuuluvad siinsesse programmi. Seekord tõi Donald Koppel kaasa pildid, mida saab Rahvusraamatukogu fuajees vaadata 29. juunini. Loodetavasti saab neid pärast seda näha ka mõnes teises Eesti linnas. HILLE KARMI tekst ja foto |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||