|
||||
Nr 20 (578) Neljapäev, 30. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Juba antiikajal taibati, et mere tühjaksjoomine võib ebaõnnestuda pidevalt uut vett juurde toovate jõgede tõttu. Loodusesse laialiloobitavate jäätmete hulk ületab mitmekordselt koguse, mis hiljem üles korjatakse. Risustamine oli probleem juba sotsialismiajal, kui maad kattis tihe tasuta kasutatav prügimägede võrk. Nüüd on asutud allesjäänud pisiprügilaid asendama kaugete ja kallitega. Eesmärgiks olevat euroopalikult puhas keskkond, kuigi tulemus on enamasti vastupidine. Minu arvates on tegemist kuriteoga meie rahva ja looduse vastu. Et ka asja eestvedajail endil olukorrast selget pilti ei ole, näitavad jutud mingitest abinõudest, mida kohalikud omavalitsused justkui olevat kohustatud välja töötama; kontrolöridest, kes käivat perest peresse ja nõudvat prügiveokviitungite esitamist; siis veel jutud mingist täiesti utoopilisest vastastikusest kodanikukontrollist jne. No mida tõestab kas või see kõige konkreetsem — prügila kviitung? Kui mul sel aastal tõesti väga vähe jäätmeid tekkis, kas pean siis usaldusväärsena näimiseks kuskilt jäätmeid juurde ostma? Korralik looduskeskkond ei ole ainult mingi abstraktne eetiline väärtus. Tal on ka eurodes, kroonides jms mõõdetav hind. Vähemalt osaliselt, olgu siis tegemist mõjuga meie tervisele või küsimusega, kuivõrd meeldiv on meie loodus välisturistidele. Ja siin on just inimtegevuse tõttu asjad täiesti paigast ära. Väljapääs olukorrast on ometi olemas. Tuleb energiliselt toetada kohalikku jäätmetöötlust ja luua sotsialismiaegsest võrgust veelgi efektiivsem jäätmekogumiskohtade süsteem. Igas külas peaks olema vähemalt üks (suuremates mitu) TASUTA, s.o ühiskonna kulul kasutatav jäätmekogumisplats või suur konteiner, kuhu saab kallutada ka traktori haagisest. Mingisugused pisikesed plekkluugiga mänguasjad ei ole arvestatavad. Need sobivad ehk tädi Maali reumarohu pudelitele. Ja loomulikult tuleb neid kogumiskohti vastavalt vajadusele tühjendada ja hooldada. Väide, et niisugused kohad ei vastaks keskkonnanõuetele või nõuaksid liiga suuri kulutusi, ei ole arvestatav. Parema puudumisel võtavad jäätmed siis lihtsalt teise suuna ja maanduvad kuskile kraavikaldale või kruusakarjääris, kust vee reostamiseni on ainult kukesammuke. Seda võib näha kas või enam-vähem suvaliselt võetud paigas, näiteks Keila—Haapsalu maantee 6. kilomeetril. Väsinud diivan on leidnud puhkekoha põõsaste taga. Suurema põllukraavi kaldal on tahvelklaasi hunnik, väiksemas peesitab paras punt pudeleid. Ka üle tee metsa on tekkimas värsked risu- ja jäätmehunnikud. Teeääred, mis puhtaks tehti, on nüüd hullemad kui enne. Seejuures pole tegemist mingite juhuslike pudemetega, vaid lausa pakitud rämpsuga. Mis mõte on mõttetul tööl? Mida sellega saavutatakse? Kui inimesed tahavad seda või teist kohta kasutada jäätmetest vabanemiseks, eks teeme siis sinna lihtsa, kuid enam-vähem kontrollitava ametlikult tunnustatava kogumiskoha. Niisuguseid kohti võiks tee ääres olla iga 5 km järel. Igal juhul on see parem ühtlasest madaltihedast praktiliselt mittekontrollitavast jäätmekihist. Nagu öeldud, peaks jäätmetöötlus toimuma ühiskonna kulul. Seejuures tuleks inimesi, kes ise toovad oma koormad lõpp-punkti, hoopis premeerida, mitte aga vastupidi – minna tasuks korralikkuse eest veel nende rahakoti kallale. Nüüd on agiteeritud inimesi minema likvideerima neid isetekkelisi prügilaid ja prügiribasid teede ääres. Aga miks ometi ei rakendata mõistusepärast ja meile sobivat süsteemi? Miks ei võiks näiteks vallavalitsused saata inimestele koju iga-aastaseid infolehekesi, kus kõige muu vajaliku kõrval oleksid ära näidatud ka kohalikud jäätmekogumispunktid koos vajalike selgitustega? Miks võib Eestis sõita sadu kilomeetreid, kohtamata ainsatki prügilaviita? Kindlat palka saavale ametnikule, olgu ta siis vallavalitsuses või ministeeriumis, on täiesti ükskõik, kas prügila on inimese elukohast viie või viiekümne kilomeetri kaugusel, kas allpool vaesuspiiri elaval prahiomanikul on hirmkalli teenuse eest maksmiseks rahapakk kõrvale pandud või mitte. Seepärast kutsun üles kõiki, kes tahavad tegelikult kaasa aidata Eesti paremaks muutmisele, vähem kiruma kuskil vaikses nurgataguses ja avaldama survet otsustajatele. See ei kehti ainult eespool käsitletud valdkonna suhtes. Siin ilmas on kõik asjad omavahel seotud ja üksteisest sõltuvuses. Alles siis, kui raamkava ja õiged suunad on selged, annab detailide kallal töötamine tulemusi, varem mitte. R. P., Keila valla elanik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||