|
||||
Nr 20 (578) Neljapäev, 30. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Kehv peremees ja noor demokraatia eelistavad ettenägelikkusele tagajärgedega maadlemist. Eesti alkoholipoliitika ja -statistika illustreerivad seda ilmekalt. Karskusühenduse AVE poolt Tartu volikogule tehtud ettepanek muuta 1. september alkoholivabaks on tõsine väljakutse vägijookide tarvitamisest kaldu ühiskonnale. Ettepaneku sisuks on tagajärgedega hõivatud alkoholipoliitika suunamine alkoholismi põhjuste ja ennetustöö juurde. Eesmärk on astuda ühemõtteliselt ja resoluutselt vastu igasugusele alkoholipruukimisele. See on tegu, kuid veelgi suurem on selle teo sümboolne, eeskuju andev tähendus. Esimene september ei ole pelgalt tavaline algus, tavaline koolipäev. See on alguste algus. See on päev, mil teadmiste omandamisele ja püsiväärtuste otsimisele häälestutakse igas peres, sõltumata sellest, kas seal on esimesse klassi või üldse kooli minejaid. See on päev, kui kogu ühiskond asub kooliteele. AVE ettepanek väärib seetõttu kõige tõsisemat tähelepanu ning järgimist igas vallas ja linnas, igal pool Eestis, mitte üksnes heade mõtete linnas Tartus. Nüüd on kõigil võimalus selg sirgu lüüa ja ütelda üles alandav leping alkoholitootjate, aktsiisikogujate ja minnalaskmismeeleoludega. Seetõttu küsime: milline võiks selles kõiges olla meie roll? Kas me teame, et Eesti jagab koos Venemaa ja Ukrainaga esikohta alkoholi kuritarvitamisest põhjustatud surmajuhtumite suhtarvus ühe elaniku kohta? Kas me teame, et mõnda Eesti regiooni ei ole võimalik investeerida ja seega luua uusi töökohti, sest pole piisavalt kvalifitseeritud ja kainena püsivat tööjõudu? Kas me teame, et ka meie järeltulev põlv on seetõttu kiduram, et paljudele isadele-emadele on olnud meelepärasem kasvatada endas pigem alkohoolikut kui kasvatada lapsi? Aasta eest tegin ettepaneku tõsta alkoholi tarbimisega alustamise piir 21. eluaastale. Paljudes riikides ei ole alkohoolsete jookide (k.a õlu) tarbimine enne seda vanust juba ammu lubatud. Kahjuks ei leidnud see ettepanek alkoholiseaduse menetlemise ajal Riigikogus toetust. Samal ajal on avaliku arvamuse uuringute kohaselt 85 % küsitletuist sügavalt mures alkoholi liigtarbimisega kaasnevate teravate probleemide pärast ja soovivad alkoholipoliitikat karmistada. Kes seda peab meie eest tegema? Juba mitu põlvkonda ei ole söandanud ega suutnud alkoholiga lõpparvet teha. Alkoholis nähakse probleemi alles siis, kui see on muudele võimalustele juba rasvase kriipsu peale tõmmanud. Kui ise või keegi lähedastest on muutunud alkoholisõltlaseks, kaotanud adekvaatsuse, tervise või kogunisti elu. AVE ettepanek on katse säästa neid, kellel alkoholi hukatuslikkusega seonduv on veel kogemata. Eelkõige noori, kes on haavatavamad ja kellel on risk muutuda alkoholisõltlaseks või kaotada elu promillidest tingitud ettevaatamatusest märksa suurem kui täiskasvanuil. Kas ei ole seetõttu kogu ühiskonnal viimane aeg tõsiseks kursimuutmiseks? Miks ollakse valmis nägema vaeva (kui sedagi) selle nimel, et alkoholi tarvitamisega lõpparve teha, aga mitte selle nimel, et selle pahega üldse mitte alustada? Tehkem sellega algust eeloleval esimesel septembril! Mõne aja eest kuulutas üks alkoholifirma välja tavapärase joogimängu. Ülesanne oli lihtne. Pudelikorgid, mille alla oli peidetud vähemalt üks kolmest võlusõnast, tuli saata firmasse. Seda, kellele naeratanuks loosiõnn, oodanuks ees luksuslik auhind. Need kolm sõna olid: püsimine, eneseväärikus, vastutus. Ehkki mäng läks lahti tavatu hooga, ei ole seni ühtegi võlusõnaga pudelikorki firmasse saadetud. Kas üldse saadetaksegi? IGNAR FJUK,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||