|
||||
Nr 20 (578) Neljapäev, 30. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Inimese elus peab olema hetki, kus ta unustab sootuks oma argipäevamured. Rahvaste, eriti aga väikerahvaste elus peab olema aegu, mil tuntakse end ühtse perena. Üks selline hetk oli aasta tagasi, kui võitsime Eurovisiooni lauluvõistluse, ja teine nüüd, mil selle võistluse korraldamisega edukalt hakkama saime. Küllap oli enne kontserti paljudel meist kerge kartus hinges, kuid kõik sujus hiilgavalt. Saime kinnitust, et me ei pea põdema oma väiksust, et me oleme võimelised kultuuris, spordis ja isegi teaduses suurte ja vägevatega sammu pidama. Eesti tutvustas end kui kiire arenguvõimega riiki, mida oligi vaja tõestada. Lisaks edule korraldajamaana olime edukad ka võistlustules — ikkagi kolmas koht 111 punktiga, eespool vaid Malta (164 punkti) ja Läti (176 punkti). Üldiselt võttes aga oleks oodanud iga maa esineja(te)lt natukenegi rahvuskultuurilist eripära (Rootsi, Venemaa). Ja kas oma soo salgajatega maad esindada ikka on parim lahendus? Kas pole mindud kergema vastupanu teed ja püütud tähelepanu äratada kunstiväliste võtetega? Aga mida või keda siis näitama hakatakse, kui nii lahjade trikkidega heaoluühiskonna inimest enam ei köida? Nagu vastukajadest võib järeldada, peeti Läti võitu igati teenituks ja enamik eestlasi rõõmustas siiralt koos lätlastega. Kas me ikka olemegi nii kadedad, nagu ise kipume arvama? Kuidagi ei saa jätta märkimata Annely Peebo ja Marko Matvere suurepärast toimetulemist oma ülesandega. See lausa ideaalselt, puhuti lummavalt mõjuv paar võlus oma professionaalsusega, pakkus meeldivat silmale ja kõrvale. Kas pole seegi omamoodi tunnustus, kui üks välisajakirjanik, olles vaimustuses Peebo ja Matvere esinemisest, tõttas seda väljendama meie esindajale, lisades, et kõige rohkem meeldis talle, kuidas nad laulsid Andrew Lloyd Webberi(!) “Muinaslugu muusikas”? Teatavasti on “Muinaslugu muusikas” Raimond Valgre lugu ja kui see veidi ebakompetentse välisajakirjaniku poolt kõhklematult maailmakuulsa helilooja looduks arvati, on tegu meeldiva eksitusega. Läinud nädalavahetusel tuli kokku 4 aastat tagasi asutatud ühenduse Eesti Elujõud esinduskogu. See on üks vähestest mittetulundusorganisatsioonidest, kes seadnud eesmärgiks aidata kaasa rahvast kiirelt kahandavate tegurite kõrvaldamisele. Organisatsiooni loomise järel tekkinud tihe side valitsuse esindajate ja Eesti Elujõu juhatuse vahel lõtvus aga kiiresti. Loomulikult polnud lõdvendajaiks ühenduse esindajad, vaid valitsuse kõrged ametnikud. Mõnda aega istus juhatuse nõupidamistel ka rahvastikuminister Katrin Saksa nõunik Mare Ainsaar. Ühenduse ettepanekud suurendada mõnevõrra lastetoetusi, muuta koolides perekonnaõpetus perekesksemaks jms saadi kohe valitsuse esindajale üle anda. Kahjuks ei kestnud selline otsekontakt kuigi kaua. Mõni aeg tagasi, kui Katrin Saks oli veel rahvastikuminister, andis Eesti Elujõu esindaja temale üle palve, et minister pööraks integratsiooniprobleemide lahendamisega võrdset tähelepanu ka rahvastikukadu põhjustavate tegurite leevendamisele. Mingeid tulemusi sellel pöördumisel polnud, toonase vestluse käigus antud lubadust perepoliitika kontseptsioon kiiresti välja töötada ja seejärel panna valitsus sellest lähtuvalt tegutsema ei täidetud. Nüüd kokku tulnud esinduskogul vaeti tegevusaasta plusse ja miinuseid, määratleti kõige olulisemad päevaprobleemid (juhatuse ja organisatsiooni liikmete vahelise koostöö tihendamine) ning kooskõlastati järgneva tegevusaasta töökava. Töövõite (nagu vanasti öeldi) oli vähe. Näib, et nn kolmanda sektori hääl ei kosta nii kõrgele kui vaja. Tõdeti, et organisatsioon sipleb kroonilises rahapuuduses, see aga kahandab tema teovõimet. Eesti Elujõud saatis mullu augustis Riigikogule, selle esimehele Toomas Savile ja kultuurikomisjoni esimehele Mart Merile pöördumise, milles tuletati meelde M. Meri 1999. aastal antud lubadust, et hiljemalt 2000. aastal tuleb eesti rahva elujõu taastamise ja tugevdamise probleemistik arutusele riiklikult tähtsa küsimusena Riigikogus. Pöördumisele olid lisatud ka mõned rahvastikukao vähendamisega seotud ettepanekud. 20. septembril 2001 saabus Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Mart Meri vastus, milles ta möönab, et antud probleemistik — eesti rahva elujõud ja püsimajäämine — on äärmiselt oluline ja vajab pidevat tähelepanu. Sellest tõdemusest hoolimata oli kogu järgnenud tekst jäigalt äraütlev. Pole vist mõtetki lisada, et seesugune vastutustundetu pinnapealsus meie ühe olulisema probleemi suhtes pani esinduskogul osalenud nördima. Ei ole välistatud, et ka tänavu koostatakse järjekordne pöördumine. Loodame, et uus valitsus eelmise vigu ei korda. Eero Laidre |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||